Meie tegemised, meie käimised, meie olemised

Apr. 18, 2018

Meil oli märtsikuu lõpus üks tähis päev. Meil sai juba kaks aastat abielumerd seilatud. Kui te nüüd küsite, kuhu see aeg kadunud on, siis ma vastata ei oska.

Eelmisel aastal käisime Taevaskojas pildistamas selle päeva puhul ning otsustasime seda ka sel aastal jätkata, justkui traditsioonilises korras juba. Kuna meil oli üksiti vajadust ka kõhupilte teha, siis koondasime need kaks tähtsat asja kokku.

Sõitsime siis Tartusse, käisime Allar Mehiku juures pildistamas, kes meile ühtlasi ka pulmafotograafiks oli. Väga tore taaskohtumine ja stuudios oli täitsa tore aeg, kuigi ma seda poseerimise asja väga ei oska ega seedi. Hiljuti saime ka pildid kätte ning oleme väga rahul.

Peale fotosessiooni käisime Tokyo sushis söömas. Natuke jalutasime kesklinnas ja seejärel suundusime Bauhofi ja siis juba koju. Aga nüüd sellest tundepuhangust. Kuna ma olen siin lõpusirgel hormoonipundar, siis ma tahan teiega jagada meie elu harmooniat.

Meie otsus abielluda 2016a oli üks erilisemaid otsuseid, mida me üheskoos oleme teinud, üks suurimaid otsuseid. Abielu kui formaalsus iseenesest ei olegi midagi erilist, kuid olla Alari abikaasa...see on eriline. Sest Alar on eriline. Samuti oli meie ühtne soov, et laps sünniks abiellu.

Mis asi see abielu siis täpsemalt on? Üks lõputu kompromisside leidmine, abi elamisel, toetus-nõu, sisemine ja välimine jõud, ühiste eesmärkide püstitamine ning nende poole üheskoos pürgimine. Selle kõige juures unustamata, et meil on ka individuaalsed soovid ja eesmärgid, mida me sellegi poolest teineteisel saavutada aitame. Ja armastamine.

Minu peres ei ema ega isa oska seletada, mis see armastus on. Alar ka ei oska. Ja mina ka ei oska. Aga ma tean, mis tunne see on. Me kõik teame. Ma näen Alari armastust pisiasjades, mitte ainult tema sõnades. Iga päev! Ma näen kui palju ta mind armastab, ma loodan, et tema näeb seda samuti. Ma näen iga päev, kui palju ta armastab meie veel sündimata tütart. Ma näen kui palju ta armastab meie ühist elu, meie saavutusi, meie pingutuste vilju, kui palju armastab meid. Ja mina täpselt samuti. Iga päev. 

Me ei seadnud abielludes teineteisele mingisuguseid tingimusi, me ei loonud mingeid erilisi eesmärke või pannud paika mingeid kindlaid "norme", mida abielludes täitma peaksime. Me jätkasime oma harmoonilist suhet, sõrmustega, lubadusega olla alati teineteise kõrval. Armastades.

Apr. 12, 2018

Taaskord natuke kodu ehituse juttu enne, kui tagasi titeteemade postitusteni naasen. 

Vahepealsel ajal on meil täielikult valminud koridor. Seal kips oli ses mõttes seinas ikka ja põrand ka valmis aga need viimistlustööd olid tegemata.

Ehk siis mina tuunisin ära köögipoole jääva palkseina pigmendi ja linaõli seguga ning kõik ülejäänud oli Alari teha- tegi lõplikult korda elektrikapi ning juras nende kaablitega seal, et asi oleks lihtne ja loogiline ning korrektne. 

Seejärel hakkas pahteldama, mida tuli suht palju teha, eriti akna äärest. Siis juba tuligi lihvida ning seejärel ootas juba värvimise protsess. Seinad ja lagi sai kruntvärvi peale. Kui krunt oli kuivanud, oli aeg akrüülimiseks. Seejärel läks seina sama värv mis magamistoa seintessegi ning lagi tuli valge, nagu meil kogu maja laed olema saavad. Palkseina äärtesse panime köie, samuti nagu magamistoas. Vaja on veel ukseliistud panna, kuid need ostame siis, kui meil uus koridori ja köögi vaheline uks olemas on.

Mina sain ainult uhkelt veel aknad ja välisukse ning põranda ära pesta, kardinad ette õmmelda ja valmis oligi. PS! Liistud, mis pildilt puudu on, said järgmine nädalavahetus ka põrandale :D 

Nüüd on meil mõnusalt suur ja ruumikas koridor. Enne röövis koridori ruumi suur riidekapp, mille me ära elimineerisime ning asendasime riidestange ja pisema riidekapiga, mis on nüüd magamistoas. Hetkel see koridoris olev riidestange saab korraliku kapiga asendatud, kui me selle lõpuks välja suudame valida. Ühtlasi koridori valmimine andis meile lõpuks võimaluse vankri komplekt koju tuua! Nii et vanker ootab nüüd pisikest sinna sisse sõidule.

 

Mar. 29, 2018

Seda kodu- ja ehitusjuttu ei ole siin blogis nüüd liialt pikalt juba nähtud, täna parandan selle vea ning jagan teiega meie tegemisi ja toimetusi kodu kallal. Tõsi, meil oli päris pikalt ka ehituse teemal paus, sel lihtsalt põhjusel, et Alar ehitas minu vanemate kodus ning ei jätku seda aega igale poole võrdselt ning teiseks seetõttu, et rahaliselt oli see ettevõtmine meil piiritletud. Küll aga tulime oma raskustest välja ning nüüd saame teiega jagada uut projekti, mis jõudis kaks nädalat tagasi lõpule.

Nimelt meil on nüüd MAGAMISTUBA! Wau! Tõesti, see on imeline tunne, sest me oleme seda päris päris päris päris oma pesa ikka ilmatuma kaua oodanud ning seda ootust ei teinud lihtsamaks ei kass, koer ega minu haiglaselt varajane hommikune ärkamine (ja seda ainult nädalavahetuseti Crying). Alar oli poolteist nädalat mul kõrges palavikus gripiohver ning pärast seda ka korralikus hingamisteede põletikus, kuid see ei takistanud hullukest ehitamast. Nädalaga sai igatahes magamistuba algusest lõpuni valmis. Küll aga- magamistuba ei asetse meil plaanipäraselt teisel korrusel, vaid hoopis esimesel. Miks?

Sest kalkuleerisime mis me kalkuleerisime, ülemise korruse väljaehitus pooleteise kuuga ning ühe mehe poolt ning piiritletud raha eest kujunes võimatuks. Vahetada olnuks vaja kõik sarikad ning kes see ikka hiljem tahab katust loodi hakata ajama magamistoa talade järgi? ei aitäh. Ainuüksi puitmaterjali kogus oleks meil maksma läinud eelarve, mis oli mõeldud kogu toa ehituseks ja viimistluseks. Seega ühel päeval olin ma ahastuse äärel, mõtlesin mis ma mõtlesin, võtsin paberi ja pliiatsi ning hakkasin magamistuba planeerima esimesele korrusele söögitoale plaanitud ala asemele. Ja teate mis! Tulemus sai super. Justkui olekski algselt nii kõik mõeldud.

Peale tööd tuli Alar koju, asetasin talle õhtusöögi lauale koos oma kritseldustega ning mõne minuti möödudes oli Alar juba põrandal koos teibirulliga, vedas jutte põrandale, et piiritleda ära minu poolt ette antud magamistoa joonis. Paari päevaga oli trepp lahti võetud ning kuurialla hoiule viidud, lagi uuesti kokku lapitud ning algas töö karkassiga. Kuna tegemist on siseseinaga siis läksime lihtsama ja soodsama idee järgi ning otsustasime metallkarkassi kasuks, kips seina, vill vahele ja uus kipsikiht peale. Meie õnn, et tollesse maja seina sai läbi pikkade arutluste siiski ka aken ette pandud, sest nüüd on meil ikkagi magamistuba koos aknaga. 

Ehk siis kolm põhiseina oli püsti, vaja oli vahele teha siis lisaks vahesein. Mõeldud- tehtud. Laetalad sai puhastatud ning linaõli ja pigmendi seguga töödeldud tumepruuniks. Lagi sai lumivalge ning seinad helehallid. Tuppa sai uus mööbel (riidekapp ja kummut) ning Alar nikerdas ise teha voodile esipaneeli ning jalad, põhjana kasutasime oma olemasoleva voodi põhja sõrestikku (olemasolev voodi täies mahus ei oleks mahtunud antud toa nurka, sest sentimeetrid olid loetud elutoas oleva terrassiakna tõttu). Põrand oli eelnevalt juba töödeldud linaõli ja pigmendi seguga, seega vaja oli vaid liistusid. Samuti oli töödeldud palkseina osa, juurde läks vaid köis (mis on rõvedalt kallis?!?!). Ehituse ABC-st leidsin ka sobiva lambi magamistoa lakke. Titevoodi oli eelnevalt juba olemas, ootas vaid tuba, kus see kokku panna. Mustvee ehituspoest skoorisime veel ruloo ning nüüd on vaja veel sobiv peegel kuskilt leida, idee poolest valge raamiga ja sellise, mida ei peaks seina kinnitama vaid mis jääks põrandale toetuma.

Imede ime, aga meie elutuba muutus selle vaheseinaga hoopis SUUREMAKS. Meil on nüüd tõesti ruumikas elutuba koos kamina ja suure terrassiaknaga. Avar köök ja ruumikas vannituba. Hetkel tegeleb Alar koridori viimistlusega. Vaja on veel pahtel lihvida ja värv peale laduda. Nädalavahetusel plaanime vankrikomplekti koju tuua, seega ehk selle nädala lõpuga saab lõpetatud ka koridori remont. Siis on meil kolm osa majast päris valmis- magamistuba, koridor ning vannituba (vajab liiste põrandale veel). Siis on meil endiselt pahteldada ja värvida veel elutoa ja köögi osa ning meie maja esimene korrus ongi päriselt valmis. Seda KAS ja MILLAL me üldse hakkame teist korrust valmis ehitama, näitab aeg. Vahepeal võtame vaevaks korda teha hoopis fassaadi ja katuse.

Meie oleme magamistoa tulemusega väga rahul. Täpselt sellisena me seda ette kujutasime, küll mitte esimesel korrusel, kuid siiski. Ilus ja armas ning tegelikult väga ruumikas.

 

Feb. 25, 2018

Nagu teada, olime väga paljud järjestikused nädalavahetused kodus olemise asemel hoopis minu vanemate juures, kus Alar ehitustöid tegi. Seda sel lihtsal põhjusel, et aidata ja samas aitasid nemad nõnda meid vastu rahaliselt. Nüüd aga sai see projekt lõpetatud, remont valmis ning eelmisel nädalavahetusel oli lõpuks ometi aeg meie kahe jaoks.

Laupäeva hommik oli imelik. Ärgata ja lihtsalt olla oli nii imelik. Muidu pakkisime laupäeva hommikuti ruttu ruttu oma kümme asja kokku ja kihutasime vanemate juurde, kui nüüd seda teha polnud vaja. Natuke toimetasime kodus, magasime, sõime ning üks hetk teatas Alar, et käime pesemas ära ja lähme Tartu, et temal on plaan.

Ma olin nädalaid närvidele käinud oma sushi-isu jutuga ja Alar viis mind siis üllatuse korras Tokyo sushibaari maiustama! Küll oli hea, jeeerum kui hea! Eks ma rasedana pean natuke ettevaatlik olema mida ja kus ma toiduks tellin, eks jälgisin seda seekordki, et sushi rulli sees oleks küpsetatud kala. Mina jõin kõrvale veel 7 samuraid teed, mis serveeriti vahvas kannus ning tuli juua omamoodi kruusist, Alar jõi mahla ja espressot. Saime lihtsalt olla, rääkida, nautida aega kahekesi. See oli väga eriline, kuigi me käisime lihtsalt väljas söömas, kuid tõesti, oli ilus õhtu.

Peale söömist mõtlesime, et käiks veel toidupoest ka läbi. Seega sõitsime Prismasse ja jalutasime seal ka veel ca tunnikese, kogusime kärusse head ja paremat ning läksimegi koju tagasi. Nii mõnus oli vahelduseks end ilusti riide sättida ja lihtsalt olla kahekesi oma abikaasaga.

Sel nädalavahetusel oleme mõlemad rivist maas. Alar hakkab oma külmetusest üle saama, mina olen aga kahjuks nüüd sajaga tattis ja köhas. Nagu ikka, pole eriti ravimeid ka mida võtta, kuid eks ma neid looduslikke asju ikka tangin sisse ja eks ole näha, kas ja millal järgi annab. Praegu läks Alar igatahes poodi, mind toa uksest välja ei lasta :D Pooleli on hetkel trepiga toimetamine, ehk siis pahtlid ja liivapaberid on trepist nüüd üle sõitnud ning kui Alar poest tagasi tuleb, saab see lõpuks ka tumedaks õlitatud. Kui ülemisel korrusel on Alaril juba natuke miskit valmis saanud, hakkavad siia laekuma taas "kodulugu" postitused ehitustöödest :)

 

Feb. 18, 2018

Üle mitme kuu oli mul taaskord ämmaemanda visiit plaanis. Jah, tõsi küll, loen siit ja sealt, et ikka korra kuus ehk iga 4 nädala järel võiks/peaks ämmaemand raseda üle vaatama, siis meil kliinikumis miskipärast käivad asjad teisiti. Ja jumalast hea, et käivad teisiti, sest ma seal sagedamini käia ei igatse. Iga kord tulen vastuvõtult mingite lollakate mõtetega koju. Ega seekordki teisiti polnud. Mis siis viga?

Tegelikult viga ei olegi miskit, või noh, võibolla on ka, ma veel ei tea. Igatahes viisin hommikul uriinianalüüsi ning jäin vastuvõtu aega ootama. Vastuvõtul oli võõrkeelne tudeng ja ämmaemand, kes siis üheskoos mind mõõtsid ja kaalusid ja kuulasid lapse südametoone, mõõtsid vererõhku ning olid valmis kuulama mu kaebusi, mida mul ei olnud neile esitada. Selgus, et raseduse algusest peale on emaka põhja kõrgus (epk) olnud nädalatest veidi eespool. Ehk siis kui on näiteks 16.nädal siis epk võiks olla ka 16-17 cm. Kui on vähem, on laps kasvust maas, kui on rohkem ,on laps kasvust ees. Igatahes oli mul vastuvõtul nädalaid täis 28 ja peale ning epk oli 30. Seepeale arvas ämmaemand, et võiks ultraheli lapse mõõtmete teada saamiseks teha raseduse 35.nädalal, et otsustada, kas sünnitan ise, kutsutakse sünnitus esile või tehakse keiser. No minge perse. Ei tohi mulle selliseid asju öelda. Samuti ei jaga ma biiti selles osas, kuidas siiani laps oli mõõtudelt ultrahelis kogu aeg nädalatest hoopis MAAS, mitte ees? ei noh, las uurivad, tore on, aga see ladus minu kupli alla loomulikult palju igasuguseid- no ikka igasuguseid!-mõtteid. Ehk siis 35.nädalal ootab mind uh ees, et hinnata lapse suurus ja siis otsustavad.

Kaalu olen juurde kogunud 28 nädala jooksul 3,1kg tänahommikuse seisuga. Olematu kogus. Veresuhkrud on korras olnud, nii hommikused paastusuhkrud kui ka toidujärgsed suhkrud. See on suurim abi, mida ma lapse ja enda huvides rakendada saan ja nii me kahekesi koos tasapisi kasvame, tibu ja kõht käsikäes. Analüüse vaadates selgus, et neerud on mul natuke suhkurt läbi laskma hakanud, ehk siis oli analüüsides väike kogus glükoosi, mis toitumisnõustaja ning ka günekoloogi poolt ei pidavat olema mingi murekoht, vaid asjade käik ning oluline on jälgida ikkagi suhkru väärtusi eelkõige verest (mis on õnneks korras!). Vereanalüüs oli korras, võtan nüüd lisaks D-vitamiinile ka lihtsalt C-vitamiini juurde. Vajadusel Paracetamol ja No-Spa, kui peaks nüüd tõesti vaja olema. Kõht kisub viimased nädal aega väga aktiivselt toonusesse, kuid hetkel on asi hingamise, jooga ja pikali minekuga veel kontrollitav.

Ühesõnaga- visiidi kokkuvõte: tubli oled olnud! Laps on terve! Südametoonid on ilusad! Kaalunumber on väga ilus! Emakas kasvab veidi kiiresti! Vaatame kas sünnitad ise või lähed keisrile! No davai. Nüüd ma kulgen siit siis edasi järgmise ämmaka visiidini ja siis on mul juba vast rohkem küsimusi ning loodetavasti saan ka rohkem vastuseid, sest lähen seekord hoopis teise ämmaemanda juurde :) 35.nädala ultraheli teeb mulle mu oma arst ja siis saame üheskoos juba kõik läbi arutada ja otsustada. See ühtlasi koputab mulle kuklale, et varsti on aeg sünnitama hakata....

....Appi!

AGA! Reedel olin jälle linnapeal ning seekord hoopis teiste plaanidega. Nimelt tõi Jõuluvana abiline Alar mulle jõuludeks salongi ILULAEGAS kinkekaardi, kuhu ma siis uhkelt reede hommikuks omale näohoolduse ning kulmude ja ripsmete värvimise koos modelleerimisega ära bronnisin. Salongis võttis mind vastu kosmeetik Triinu, kes osutus ülemõistuse toredaks inimeseks. Tegi mulle näole teemantlihvimise, mis on minu meelest ülivinge ja mu nägu on reaalselt nagu beebi pepu (et nagu pehme on nahk). Muidu oli naha kuivuse tõttu mul nägu pidevalt nahaebemeid täis ja pisut krimpsus. Peale teemantlihvimist tegi ta mu kulmud ja ripsmed korda ning seejärel jäin niisutava maski alla marineerima. Tundsin end nagu kuninganna seal! Hoolitsetud ja kasitud. Jäin salongis käiguga igati rahule ning kuna kinkekaardist jäi ka raha üle järgmiste protseduuride jaoks, siis suundun sinna varsti ka tagasi. PS! Rasedana selliseid pikali-asendis protseduure üldse ei soovita, mul ikka pea huugas täiega ringi vahepeal ning selg väsis, kuid Triinu oli igati abivalmis ja lasi mul seal ringi seigelda vahepeal, et end turgutada.

Pärast hoolitsust sain kokku sõbranna Sandraga, pläkutasime juttu ja leppisime järgmiseks nädalaks mõned plaanid kokku. Seejärel läksin CHI restorani sööma, käisin veits poodides, ostsin Alarile üllatuse, käisin toidupoes ning sõitsingi koju tagasi. Praegusest nädalavahetusest kirjutan järgmises postituses, sest ka see on üle aegade hoopis teistsugune ning samuti ootab ees veel postitus kogu titenänni osas, mis ma kõik kokku olen varunud ning mida veel valmis osta on vaja #lapsedoneluõied#kogurahatiteasjadele#rikkusonsuhtelinemõiste