Meie tegemised, meie käimised, meie olemised

Feb. 18, 2018

Üle mitme kuu oli mul taaskord ämmaemanda visiit plaanis. Jah, tõsi küll, loen siit ja sealt, et ikka korra kuus ehk iga 4 nädala järel võiks/peaks ämmaemand raseda üle vaatama, siis meil kliinikumis miskipärast käivad asjad teisiti. Ja jumalast hea, et käivad teisiti, sest ma seal sagedamini käia ei igatse. Iga kord tulen vastuvõtult mingite lollakate mõtetega koju. Ega seekordki teisiti polnud. Mis siis viga?

Tegelikult viga ei olegi miskit, või noh, võibolla on ka, ma veel ei tea. Igatahes viisin hommikul uriinianalüüsi ning jäin vastuvõtu aega ootama. Vastuvõtul oli võõrkeelne tudeng ja ämmaemand, kes siis üheskoos mind mõõtsid ja kaalusid ja kuulasid lapse südametoone, mõõtsid vererõhku ning olid valmis kuulama mu kaebusi, mida mul ei olnud neile esitada. Selgus, et raseduse algusest peale on emaka põhja kõrgus (epk) olnud nädalatest veidi eespool. Ehk siis kui on näiteks 16.nädal siis epk võiks olla ka 16-17 cm. Kui on vähem, on laps kasvust maas, kui on rohkem ,on laps kasvust ees. Igatahes oli mul vastuvõtul nädalaid täis 28 ja peale ning epk oli 30. Seepeale arvas ämmaemand, et võiks ultraheli lapse mõõtmete teada saamiseks teha raseduse 35.nädalal, et otsustada, kas sünnitan ise, kutsutakse sünnitus esile või tehakse keiser. No minge perse. Ei tohi mulle selliseid asju öelda. Samuti ei jaga ma biiti selles osas, kuidas siiani laps oli mõõtudelt ultrahelis kogu aeg nädalatest hoopis MAAS, mitte ees? ei noh, las uurivad, tore on, aga see ladus minu kupli alla loomulikult palju igasuguseid- no ikka igasuguseid!-mõtteid. Ehk siis 35.nädalal ootab mind uh ees, et hinnata lapse suurus ja siis otsustavad.

Kaalu olen juurde kogunud 28 nädala jooksul 3,1kg tänahommikuse seisuga. Olematu kogus. Veresuhkrud on korras olnud, nii hommikused paastusuhkrud kui ka toidujärgsed suhkrud. See on suurim abi, mida ma lapse ja enda huvides rakendada saan ja nii me kahekesi koos tasapisi kasvame, tibu ja kõht käsikäes. Analüüse vaadates selgus, et neerud on mul natuke suhkurt läbi laskma hakanud, ehk siis oli analüüsides väike kogus glükoosi, mis toitumisnõustaja ning ka günekoloogi poolt ei pidavat olema mingi murekoht, vaid asjade käik ning oluline on jälgida ikkagi suhkru väärtusi eelkõige verest (mis on õnneks korras!). Vereanalüüs oli korras, võtan nüüd lisaks D-vitamiinile ka lihtsalt C-vitamiini juurde. Vajadusel Paracetamol ja No-Spa, kui peaks nüüd tõesti vaja olema. Kõht kisub viimased nädal aega väga aktiivselt toonusesse, kuid hetkel on asi hingamise, jooga ja pikali minekuga veel kontrollitav.

Ühesõnaga- visiidi kokkuvõte: tubli oled olnud! Laps on terve! Südametoonid on ilusad! Kaalunumber on väga ilus! Emakas kasvab veidi kiiresti! Vaatame kas sünnitad ise või lähed keisrile! No davai. Nüüd ma kulgen siit siis edasi järgmise ämmaka visiidini ja siis on mul juba vast rohkem küsimusi ning loodetavasti saan ka rohkem vastuseid, sest lähen seekord hoopis teise ämmaemanda juurde :) 35.nädala ultraheli teeb mulle mu oma arst ja siis saame üheskoos juba kõik läbi arutada ja otsustada. See ühtlasi koputab mulle kuklale, et varsti on aeg sünnitama hakata....

....Appi!

AGA! Reedel olin jälle linnapeal ning seekord hoopis teiste plaanidega. Nimelt tõi Jõuluvana abiline Alar mulle jõuludeks salongi ILULAEGAS kinkekaardi, kuhu ma siis uhkelt reede hommikuks omale näohoolduse ning kulmude ja ripsmete värvimise koos modelleerimisega ära bronnisin. Salongis võttis mind vastu kosmeetik Triinu, kes osutus ülemõistuse toredaks inimeseks. Tegi mulle näole teemantlihvimise, mis on minu meelest ülivinge ja mu nägu on reaalselt nagu beebi pepu (et nagu pehme on nahk). Muidu oli naha kuivuse tõttu mul nägu pidevalt nahaebemeid täis ja pisut krimpsus. Peale teemantlihvimist tegi ta mu kulmud ja ripsmed korda ning seejärel jäin niisutava maski alla marineerima. Tundsin end nagu kuninganna seal! Hoolitsetud ja kasitud. Jäin salongis käiguga igati rahule ning kuna kinkekaardist jäi ka raha üle järgmiste protseduuride jaoks, siis suundun sinna varsti ka tagasi. PS! Rasedana selliseid pikali-asendis protseduure üldse ei soovita, mul ikka pea huugas täiega ringi vahepeal ning selg väsis, kuid Triinu oli igati abivalmis ja lasi mul seal ringi seigelda vahepeal, et end turgutada.

Pärast hoolitsust sain kokku sõbranna Sandraga, pläkutasime juttu ja leppisime järgmiseks nädalaks mõned plaanid kokku. Seejärel läksin CHI restorani sööma, käisin veits poodides, ostsin Alarile üllatuse, käisin toidupoes ning sõitsingi koju tagasi. Praegusest nädalavahetusest kirjutan järgmises postituses, sest ka see on üle aegade hoopis teistsugune ning samuti ootab ees veel postitus kogu titenänni osas, mis ma kõik kokku olen varunud ning mida veel valmis osta on vaja #lapsedoneluõied#kogurahatiteasjadele#rikkusonsuhtelinemõiste

Feb. 8, 2018

Viimasest postitusest on nüüd häbematult pikk aeg möödunud ning on aeg teha vahepealne kokkuvõte. Istun praegu siin kodus, pehmel diivanil, päike paitab nahka ja koer nohiseb külje vastas magada, kaminas on soe leek ning beebitüdruk puksib roietesse. Ma olen kodune.

Ma olen olnud kodune tegelikult juba lausa 5 päeva ja tänane sinna sekka. Eelmisel kolmapäeval oli minu viimane tööpäev haiglas. See oli minu jaoks vabanemine, uuesti hingama hakkamine, ellu ärkamine. Jah, igatsen oma armsaid kolleege Kaisat ja Leenat, süda valutab ja hing on haige. Aga see praegune idüll siin kodus...ma ei oskaks elult hetkel rohkemat tahtagi- see kergustunne, vau! 

Nimelt jäin siis 5ks nädalaks puhkusele ning märtsist siis juba dekreeti. Hetkel on sünnitähtaeg mai algus, nii et saan siin kodus kohe mõnuga elu nautida. Ei, mul ei ole veel igav hakanud. Kui hakkab, siis leian omale tegevuse. 

Viimased kaks tööpäeva olid päris emotsionaalsed. Teisipäeval tähistasime tüdrukutega minu lahkumist ning kolmapäeval olin päris üksi tööl, sest mõlemal olid lapsed haiged ja nii ta läks. Ambulatoorsed õed käisid ka mind ära saatmas ja siis jõudis see kõik mulle päriselt kohale. Nagu oleks kevad südamesse jõudnud, või nagu oleks silmad esimest korda päikese poole lahti teinud- ma ei oska seda ilmselt kirjeldada päris nii suurelt, kui see tunne mu sees päriselt oli- kuid selgemast selgem oli see, et ängistus oli suur ja vabanemine sellest lausa hädavajalik.

Kuidas siis möödunud päevad läinud on? MÕNUSALT! Mul on lõpuks ometi aega teha päris omi asju, omas tempos, just siis kui mina seda tahan. Päevad on läinud väga kiiresti, alles oli hommik ja juba on õhtu ning Alar tuleb töölt koju- mida värki? Ilm on kostitanud mind päikesega ning tervisel pole ka suurt häda miskit. Möödunud päevad on mind õpetanud aega maha võtma, tegema asju rahulikult, rapsimata, täpselt nii palju kui ise tahan ja soovin. 

Hetkel ei kujutaks ma ette, et peaksin hommikul ärkama ja tööle minema, sest öödest on saanud õudus. Mu uni raugeb kella 2 paiku öösel ja nii ma tiksun ca kella 5ni hommikul. Seejärel jään magama ning ärkan, kui Alar on tööle jõudnud. Puusad valutavad, diafragma valutab, põiekas on, palav on, külm on, kõht jääb ette, janu on, kõik hädad on kallal. Ei midagi ülemõistuse käivat, kuid und segavad küll. Lisaks on tekkinud öösiti mingid ärevuslained- kohe on selline tunne, et no nüüd läheb mingi jant lahti- vist normaalne? Samuti on preili kõhubeebi hakanud öösiti tantsu lööma.

Päevasel ajal mul mingeid hädasid ei olegi. Koristan, jalutan koeraga, teen arvutis pooleli olevaid projekte lõpuni, kolan internetis, teen joogat, kütan tuba, mängin koeraga, vaatan beebiasju, korrastan ükshaaval kappe, teen süüa, suhtlen sõprade ja perega, magan- magan- magan! Lugemiseni ei ole veel jõudnud, mul on nii palju raamatuid mida lugeda, lõpuks ometi on mul võimalus seda teha. Järgmine kuu tassin korvtooli igatahes terrassile, sest päike on juba nii soe! Siis võtan oma raamatu ja naudin ilma.

Iga päev ootan meie väikest ilmaimet järjest rohkem. Tahaksin teda juba kätel hoida, kallistada ja musutada, varbaid ja sõrmi ükshaaval üle lugeda, silmadesse vaadata ja öelda, kui väga ma teda armastan. 

Jan. 23, 2018

Meil on olnud taaskord mitu tormist nädalat. Lisaks kodustele toimetustele käime hetkel nädalavahetuseti minu vanemate juures ehitamas. Seda sel lihtsal põhjusel, et oma kodus praegu ehitada ei saa ning ühtlasi vanemate juures käies on meil võimalus teenida lisaraha oma kodu ehituse jaoks. Alar mul ju purgis ei püsi, temal on vaja tegutseda- kui kodus ei saa- tegutseb mujal, et hiljem jälle kodus ehitada saaks. 

Hetkel on meil esimese korruse ehitustööd seal maal, et seinad on vaja värvida, kuid need värvime siis, kui teise korruse magamistuba on valmis. Teise korruse tarvis ehitas Alar ülivanast puidust ise trepi, mis näeb super hea välja ( ma ei tea kust kohast ta oma osavuse võtab?). Seega meil trepp teisele korrusele on olemas ning nüüd ootame veebruarikuu palkasid, et hakata teisel korrusel põrandaid ja seinu tegema. Alaril on paigas väga konkreetne plaan ning kui kõik sujub, saame oma sängi ja riided lõpuks ometi teisele korrusele päris oma tuppa aprilli alguses. Elame-näeme, põhiline on saada magamistuba valmis enne lapse sündi, juhtugu see valmimine siis 1. või 20.aprill.

Vahepeal toimus ka vanemate juures väike tähistamine plikatirtsu saamise puhul. Saime roosad lilled ja roosad kingid ning ühtlasi tähistasime ka minu nimepäeva, millest keegi tavaliselt ei tea ja lugu ei pea :D Omiva kuller tõi meile lõpuks ometi ära ka pakid. Tellisin beebile vanni, vannijalad, vanni istme, võrevoodi ning madratsi. Eile panime tähtsalt saadud kraami kokku, et näha kuidas asi välja näeb ning pärast tagasi kastidesse oma õiget aega ootama. Nüüd on vaja meil soetada veel vanker ning turvahäll. Need asjad ostame kevadepoole, sest praegu oleks need meil lihtsalt jalus ning samas pole ka kiiret.

Üldplaanis on kõik hästi ja justkui sujub plaanipäraselt. Minul on peale tänast veel ees 6 tööpäeva ning siis jään puhkusele ja seejärel juba dekreeti. Kurbus ja rõõm käsikäes. Jään kindlasti oma kolleege igatsema, täpselt nõnda nagu igatsen ka neid, kes juba kodus on verivärske beebiga ja kes väljamaal.

Mõtlesime muuseas välja ka tulevasele preilile nime. Hetkel jääb see aga meie endi teada.

Jan. 8, 2018

Mäletate, mõned nädalad tagasi suutsin ma ära kaotada oma abielusõrmuse. Nüüd aja möödudes hakkas see süütunne tasapisi järele andma ning kuna uued sõrmused on sõrmes sillerdamas, ei osanud ma kadunukesest puudust enam tunda. Hinge natuke kraapis, et nõnda juhtus, kuid see lasi mul lõppude lõpuks edasi elada.

Ja siis saatis isa messengeri ühe pildi koos küsimusega "kas tuleb tuttav ette?"

SÕRMUS ON LEITUD! Täiesti uskumatu ja suhteliselt sürr on see, et ma ei kaotanudki seda ära mitte Lõunakeskusesse, vaid oma vanemate hoovi. See tähendab seda, et sel nädalavahetusel kui me maalt kodu poole sõitsime ja sealt edasi juba Tartusse end tuulutama, oli sõrmus sõrmest läinud juba varem. Ma lihtsalt märkasin kadumist siis, kui olime Tartust tagasi koju jõudnud.

On ikka õnne ühel sõrmusel. Isa leidis sõrmuse oma koduhoovi pihlaka alt. Meenutagem, et mõne nädala eest oli mu vanemate kodus totaalne talvevõlumaa ning peale seda veel korralik liuväli. Nimelt oli sõrmus siis lume ja jää alt välja sulanud. Ükspäev ema riisus hoovi ja pihlaka alust ning märkas miskit justkui silmanurgast, kuid mõtles et ega see nüüd sõrmus küll olla saa, see ju kadus Tartus üldse ära. Tassis veel maast saadud kraami metsaalla lõkkeasemele, kuid õhtul hakkas teda ikkagi see välgatus häirima ning pidi hommikul minema lõkkeplatsile tuulama. Kuna tuli sugulase poole minek vahele, siis lükkus see tegevus edasi ning sel ajal kui ema oli külapeal, leidis isa selle sõrmuse ikkagi sealt samast pihlaka alt.

Ehk siis ei kadunud see sõrmus mitte Lõunakeskusesse, vaid vanemate koduhoovi. Me Alariga jõudsime veel kiruda koristajaid ka kaaskülastajaid, et no on ikka pätid, leiavad ja infoletti ei vii, et raudselt teenisid Tavidi kulla-ja valuutaäris omale mõne kopika ja blablabla. Aga vot sulle!

Eile õhtul asetas Alar pühalikult mulle sõrmuse sõrme tagasi küsides, et ehk ma jätkan tema abikaasaks olemist ja noh, mis mul selle vastu ikka olla saab. Lõpp hea, kõik hea.

Jan. 1, 2018

Meie elu blogil täitus esimene täispikk eksisteerimisaasta. Postitusi on olnud omajagu ning eelkõige on saanud siia talletada need erilisemad ja olulisemad hetked meie igapäevasest elust. Hetkel tunnen suurt rõõmu, et kõik need lood siia kirja on saanud, sest tõesti on tore, et on koht, kus oma mõtteid ja emotsioone ikka ja jälle taaselustada. Mälestused on toredad, kuid nendes igapäevaselt elada ei saa, seetõttu ongi tore vahel neid siit samast blogist lihtsalt uuesti lugeda ja kogeda.

Meie elu jaoks oli 2017 suurte muutuste aasta. Me võtsime vastu mitu elumuutvat otsust ning tänases postituses teen väikese kokkuvõtte tähtsamatest ettevõtmistest möödunud aastanumbri jooksul. Eelmine aasta samal päeval osanud ma ettegi näha, kus me tänaseks päevaks jõudnud oleme.

18.veebruar 2017 astusime esimest korda üle oma praeguse kodu lävepaku, töökindad käes. Asusime maja seest tühjaks lööma. Sel hetkel ei uskunud keegi, et suve lõpuks me siin sees elame, peale meie endi muidugi. Meil oli siht silme ees, tahtejõudu terve sõjaväe jagu ja südames suur soov saavutada midagi iseenda jaoks. Mõeldud- tehtud :)

Märtsi lõpus tähistasime oma päris esimest abielu aastapäeva. Käisime fotograaf Ardi Kikermanniga Taevaskojas pilte tegemas ning juba mõni päev pärast seda sõitsime puhkusereisile Egiptusesse. Korraks lülitasime end tööst ja majaehitusest välja ning lihtsalt nautisime teineteise seltsi. See oli üks vahvamaid reise, sest meil oli palju reisikaaslasi ning kokkuvõttes oli see väga elamusterohke käik.

Aprilli kuus tähistasime minu sünnipäeva. See oli ühtlasi esimene pidu meie praeguse kodu krundil. Kuna kevadeks oli meil toas neli seina, muldpõrand ja põrandatalad, siis lõime korra majja kõrvalhoone aidaaluse, panime peolaua püsti ja peetud sai vahva veerandsada. Uhke tunne oli küll, päris oma kodus.

Mai kuus ootas mind ees operatsioon. See käis siis kogu selle lapse saamise saaga alla, millega paralleelselt igapäevaelule ning maja ehitusele toime pidime tulema. Küll aga kulges operatsioon ladusalt, taastusin suhteliselt ruttu ning see ei seganud grammigi meie ettevõtmisi päris oma kodu kallal. Samuti andis operatsioonil käik meile lootuse lõpuks ikkagi laps saada.

Suvi läks tormiselt. Olime mõlemad kaks nädalat puhkusel ning selle puhkuse ajal saime oma kodu esimese korruse sinna järku, et juuli keskel kolisime Tartu korterist välja. Keegi ei uskunud, meie uskusime, sellest täielikult piisas. Muidugi ei olnud kõik päris päris valmis, kuid elada saime. Jah, meil oli alguses kuivkäimla, sest vett sel hetkel veel sees ei olnud, kuid meil oli tagatud toidutegemine ning pesemisvõimalused Alari vanemate juures, kes elavad meie kodu vahetus läheduses. Õnneks sai ka vesi küllaltki ruttu ikkagi majja.

Esimene Jaanipäev sai peetud samuti koos perekondade ning sõprade ja lähisugulastega. See oli üks ilmatuma tore üritus ning loodame, et edaspidigi jäävad Jaanipäevad meie kodus toimuma. Sel ajal meil veel maja valmis polnud, et külalisi majutada, kuid selle aasta Jaanipäeval on kõik juba teisiti.

Suvepuhkuse ajal, kõige kiiremal ehitusperioodil tuli meie perre ka väike lisa. Võtsime omale Ameerika kokkerspanjeli tüdruku nimega Nora. Nora oli tubli ja kasvas ühes meiega. Tõi meie ellu selle päikesekiire ja siira rõõmu tagasi, sest pingeid lapse saamise teemal ning ka maja ehitusega oli ääretult palju.

Jõudsime majas vaevu paar kuud sees elada, kui elu tegi meile suurima kingituse- lapse. Augusti alguses jäin ma lapseootele, ning tänaseks on täitunud üle 21 nädala ning kõik on meiega hästi. Ma ei oskaks elult midagi rohkemat tahtagi. See õnnetunne...seda sõnadesse panna on või-ma-tu.

Sügis möödus rahulikult. Vaikselt toimetasime kodu kallal, mina kasvatasin usinasti oma kõhubeebit, Nora sai vahepeal suuremaks ning Ellie on ka lõpuks leppinud, et peab oma aega ja tähelepanu koeraga jagama. Käisime ka notaris, kus said meist ametlikult maja ning maade omanikud.

Tänavused jõulud möödusid rahumeelselt. Kingisoove meil ei olnud, sest meie suurim kingitus on hetkel valmimas ning jõuab meieni mai alguses. Küll aga hoidsime ikka traditsioonidest kinni- jõululaupäeva veetsime minu perekonnaga ning esimese jõulupüha Alari perekonnaga, täpselt nii nagu meil tavaks on saanud. Selle aasta jõulud tulevad hoopis teisiti- juba seetõttu, et jõulud toimuvad meie kodus.

Aastavahetuse otsustasime olla päris kahekesi. Või noh, oma perega. Kuna see oli meie esimene aastavahetus päris oma majas ning samuti oli Norale esimene kord rakette näha ja kuulda, siis tahtsime seda omaette veeta. Samuti järgmised aastavahetused oleme juba kolmekesi ning kes teab, võib olla ühel hetkel ka juba neljakesi, siis oli ikkagi soov olla omapäi. Sõime head ja paremat, vaatasime telksu, meenutasime mööduvat aastat ning jõime alkoholivaba shampust, südaööl lasime ühe korraliku paki rakette ja ausaltöeldes...see oli üks erilisemaid aastavahetusi.

Täna toimetasime veidi kodus, käisime Mustvees poes ja Peipsi ääres Noraga jalutamas. Hetkel säriseb ahjus uus laar praadi ning külmkapis ootab korralik kausitäis makaronisalatit. Südames on rahu. Südames on ootusärevus. 2018 aasta saab olema meie jaoks hoopis omamoodi. Sellest saab perekonnaks olemise, emaks saamise aasta. Ootan nõnda palju, kardan veel rohkem, kuid tean, see kõik saab olema võrratu.

Ilusat 365 lehekülje kirjutamist, kallid lugejad! :)