Meie tegemised, meie käimised, meie olemised

Nov. 14, 2017

Meie Alariga oleme mõlemad maalapsed. Meie mõlemi päris kodud on olnud maal, oleme käinud maal lasteaias ja maakoolis. Meid on kasvatatud lihtsuses, õnnes ja töös. Õppetöö on meid mõlemaid viinud linnadesse ning nii kujunes ka meie ühine elu lõpuks Tartus. 

Päris kesklinnas pole me kumbki kunagi elanud, ei koos ega ka eraldi. Meie ühine kodu sai ka Tartu valda, Raadile. Elasime seal oma õnnelikud kokkukasvamise aastad ning lõpuks väsisime sellest kõigest. Igapäevast elu hakkasid häirima teiste liikumised ja toimetused, mis senini olid kui mööda külge jooksnud ning justkui ei osanudki märgata.

Kui meil sai lapse plaan paika pandud, alustamise paralleelselt ka mõlgutamist oma kodu poole. Me valisime maju nii Tartus, Tartu ääres kui ka päris maal, kordagi adumata fakti, et me tahame eelkõige rahu ja vaikust. Kuniks siis asjade kokkulangevuse tõttu viis meie ühine elutee meid Peipsi äärde elama.

Kas me oleme kahetsenud oma otsust loobuda linnaelu lihtsusest ja aja kokkuhoiust? Ei kordagi. Seda mis tulevik toob, kes seda ennustada oskab, praegu ainus asi, millest puudust tunneme on see, et Tellitoit.ee ei tarni toitu meieni, sest me elame liiga kaugel linnast :D

Sattusin täna Jane blogi lugema ja see ajendas mind mõtteid mõlgutama maale kolimise plussidest ja miinustest. Miinuseid on, kuid plusse on oluliselt rohkem.

Plussid:

* Päris oma kodu, ei mingit pangalaenu, ei mingit "võlgu olemist", päris meie oma, teeme mis tahame!

* Väga suur aed ning ca 14 hektarit maad- kasvata mida tahad. Suur aed annab lastel võimaluse mängida-joosta, koeral elada õnnelikku elu, meil endil luua ja näha kasvamas oma töö vilja. Kogu juur-ja köögivili omast aiast, imetore tunne!

* VAIKUS- ei mingit jalgade trampimist ülemisel korrusel, ei mingit välisukse paugutamist, ei mingeid automürinaid akna all.

* Tubade ruumikus-avarus. Oleme oma kodu kujundanud nõnda, et kõik oleks võimalikult heledais toonides ning avar ja valgusküllane.

* Kunagi ei ole igav, KO-GU-AEG on midagi vaja teha. Tundub väsitav? mingi piirini ongi, kuid ma ei kujutaks enam end ette korteris käed rüppes passimas.

* Me saame luua oma lastele kodu, mida nad ka täiskasvanuna külastavad kui päris oma kodu, mitte kui kohta, kus nad lihtsalt elasid. Mõtle kui tore on Alaril minna oma vanemate juurde-  Alar on kogu teadliku elu elanud seal, kutsunud seda maja oma koduks. Mina kahjuks oma koju enam minna ei saa, sest vanemad on mitu korda elukohta vahetanud, kuid meie Roela maja on ja jääb igavesti minu päris koduks.

* Privaatsus- kõnni või alasti, kedagi ei huvita.

Miinused:

* Sõit kodust-tööle ja töölt-koju on kulukas. Kütus on päris kallis lõbu. Kuid see ülemine rida korvab kõik selle.

* ehitus maksab, aga no mis asi siin elus ei maksaks.

Kuid kõige tähtsam selle kolimise ning maal elamise juures on hingerahu. Ma pole end aastaid kuskil tundnud kui kodus. Nüüd on meil oma päris kodu. Meie imearmas majake oja kaldal suure Tamme all. Meie kodu.

Oct. 25, 2017

Meie vahepealne aeg oma kodu loomisel on möödunud tegelikult päris asjalikult. Oleme jõudnud punkti, kus meie esimese korruse ehitus hakkab lõpusirgele jõudma- uskumatu, kas pole?

Nagu teada, on see duśiruumi ehitus veninud nagu tatt- kord pole meil aega, siis meil pole raha, siis on perekondlikud kohustused ja siis on vaja puhata. Eks see ole valikute küsimus, kuid elu peab elama ka väljaspool ehitustöid. Nüüd on kiire oktoober mööda saadetud ning paralleelselt käimiste ja tähistamistega oleme jõudnud punkti, kus me saame lõpuks päris oma kodus, päris oma duśi all käia!!! Ma poleks eluilmaski osanud arvata, et see tunne nõnda eriline võib olla- lihtsalt tulla pesemast rätik ümber ja olla. Ei mingit riidesse toppimist ja koju sõitmist. Omamoodi on ka kahju, sest see rändamine Alari vanemate ja oma kodu vahel oli ka natuke vahva, kuid jah- nii on ikka kõikse parem.

Duśiruum nüüd päris valmis ka muidugi ei ole, kuid pesta juba saab ja see on põhiline. Mis siis ära tehtud sai? Peale seda, kui kips oli seinas ja maas, algasid pahteldustööd. Siis sai lihvida ja jälle pahteldada ja jälle lihvida. Seejärel läksid seina ja maha igasugu möksid niiskuse jms tõrjeks/kaitseks ning siis hakkas Alar duśinurka ning põrandat plaatima. Seejärel sai vuugitatud ning läks seinte ja lae värvimiseks. Kruntvärv alla, õige värv peale ja nõnda sai meie duśiruumist helepruuni-valge tooniga ruum. Hetkel on Alaril pooleli tasapinna tegemine, tahtis ise, las teeb siis ise, selline osav ta mul kord juba on. Köögi tasapind sai võimas, miks peaks vannitoa oma siis kehvem olema. Mees teab mis teeb! Olen tema üle nii uhke. igatahes, ootab duśiruum hetkel siis tasapinna järgi ning samuti on vaja panna veel ülejäänud 5 valgustit (üks on paigas, sest poes rohkem ei olnud! Lubati tellida, we'll see) ning põrandaliistud jaaaa pistikud seina, kui taspind on paigas. Ehk siis sellist trikitamist seal veel omajagu on, kuid põhiline funktsioon- pesemine, on olemas.

Samuti sai paika pesumasina veevoolik ning äravool ning kõik vajalik kraanikausi jaoks, nüüd on vaja lihtsalt tasapinda, kuhu peale valamu panna. Üldiselt esimest korda oma kodus pesu pesta oli ka omaette elamus. Nora polnud meil varem pesumasinat näinud ( paari kuusena nägi, aga siis teda ei huvitanud) ning nüüd haukus selle peale, nagu rahva vaenlane. Igatahes, kes nüüd meile külla tuleb, siis meil on ikka täitsa eurokas maja juba, polegi enam päris maakad. Ennast saab pesta! Potile saab! Pesu saab ka pesta! Meie elu muutus ikka kordades mugavamaks.

Kui duśiruum saab nüüd lõplikult valmis, siis on vaja veel ülejäänud maja seinad ja laed pahteldada ja lihvida ning värv peale panna. Talad vaja üle õlitada ning ongi esimene korrus valmis. Mõelda ju võib, et kah asi see pahtli lihvimine :D No jah, ma juba kujutan ette, milline tolmuvabrik sellest tuleb.

Nädalavahetusel on mul plaanis ilusa ilma puhul aias toimetada. Lehti vaja riisuda ja kuna ma saan ja tohin kõike hetkel teha mõistuse ja mõõdukuse piirides, siis tuleb ka ema külla, kellega koos toimetada saan. Teeks need peenrad ja potid ja värgid-särgid korda, siis ei ole kevadel beebi kõrvalt nii palju vaja jamada.

Pildil siis valmimisjärgus duśiruum eelmisest nädalast. Kui tasapind paigas ning liistud ja valgustus samuti, lisan pildi kogu kompotist :)

Oct. 14, 2017

Hei!

Nüüd on jäänud blogi kirjutamine häbematult kaugesse minevikku ja katsun kenasti uuesti rajale saada. Toimunud on nii mõndagi ja kirjutan siia mõned meenutused.

Vahepeal sai päris valmis meil kodu küttekeha. Mehanism kui selline oli toimiv päevast mil Alar selle valmis sai, kuid nüüd oli ta kaks päeva kodus haige ja otsustas projekti hoopis voodis pikutamise asemel lõpuni viia. Krohvis ebaühtlase mustriga kõigepealt ahju ära ning seejärel läks peale lumivalge matt pestav värv. Nüüd on meil kodus imekaunis valge kamin-ahi ning kes Instragramis meid jälgib, on ka pilti näinud. Lisaks said valmis ka aknapõsed ja ukse ümbrused.

Hetkel mässab Alar vannitoaga- duśinurga aluspind on igasuguste möginate ja hüdrode ja niiskustõketega ette valmistanud ning praegu just hakkas peale plaatide tuppa tassimine kuurialt ning segu valmistamine. EHK SIIS lõpuks ometi algavad plaatimistööd ning homseks õhtuks peaks olema põrand ja duśinurk plaaditud ja vuugitatud. HURRAA!

Vahepeal sai veel kuurialust koristatud, sest sinna kogunenud materjalide jupid ja jäägid võtsid ära kogu liikumisruumi ning vajas korrigeerimist. Lisaks sai Alar omale korraliku nurga koos suure lauaga tööriistade tarvis, kust saab siis asjad rahulikult minna ja võtta.

Mina olen olnud täiega passiivne. Ses mõttes et tegutsen kogu aeg kui ma parajasti ei maga, aga sellist füüsilist värki ma hetkel üldse ei tee. Majapidamine on korras ja homme plaanin korda saada aia. Kuna esimese trimestri väsimus ja iiveldus hakkavad järgi andma, saab minust taas aktiivne ja sotsiaalne naine. Toa nurgas on ootamas mind velotrenaźöör ning joogamatt ja koeraga käin kõndimas. Mida rohkem ma liigun, seda paremini ma end tunnen. Näiteks ka täna hommikune päev algas vanematel külas olles metsas kõndimisega.

Eelmisel nädalavahetusel jäi Alar koju toimetama ( suurima hea meelega saatis mu jalust minema) ning ise läksin koos emaga Rakveresse Aqva spaasse tuttava sünnat tähistama. Käisime õhtul ka Araratis söömas, kus toit on imemaitsev ja teenindus...jah. Aqvas me empsiga mingeid protseduure ei võtnud, sest minek sinna tuli suht lampi ja ettebronnimist me teha ei saanud ning ajaliselt poleks ka jõudnud, sest saabusime kohale päris hilja. Hommikul enne sööki käisime veel kord ujumas ning kella 11 ajal ennelõunat juba lahkusimegi. Selline tore vaheldus.

Eile sõitsime minu vanemate juurde, sest emal oli sünnipäev. Sõime, jõime, rääkisime juttu ja üldiselt oli väga tore koosviibimine. Siis panin pesumasina uhama ning kui pesud olid pestud, korjasime oma kompsud kokku ja sõitsimegi koju. Hetkel Alar plaadib vannituba, mina olen siin Teile kirjutamas, kass passib mida mees teeb ning Nora soojendab minu kõrval diivanil külge. Elu on nii ilus. Varsti kirjutan rubriigis "keegi kolmas" oma rasedusest natuke detailsemalt.

AAAA! Muide! Teisipäeval käisin juuksuris Avancia salongis ja lasin oma räbalad juuksed maha lõigata. Olen tulemusega VÄGA rahul ja senini on kõigile ka meeldinud. Palusin juuksuril ekstra et võtaks piisavalt maha, et patsi ei annaks panna. Lõikuse poolest on selline bob lõikus ning pilt on samuti Instagramis üleval. Pärast seda sain Kvartali CHI's kokku veel vana tuttavaga, keda kuskil 2 aastat näinud ei olnud. Oli väga meeldiv taaskohtumine :)

Pildil on meie pisike Nora, kes üleeilse kaalumise tagajärjel osutus 9kg koeraks :D

Sep. 6, 2017

Pea kuuaega on nüüd siin vaikus olnud ning sel lihtsal põhjusel, et majaehitus on meil olnud suhteliselt suure piduri peal. Põhjuseid mitu- väsimus, viitsimatus, raha, muud tegemised. Võtame kinni mõttest, et kuhu kiiret ning eks see pöörane aeg mis meil seljatatud sai, võttis meilt palju jõudu ka ära. Kuid aegamisi oleme toimetanud sellegi poolest.

Meil rebis ühel ööl tugev tuul kalda äärest suure paju maha, mis võttis endaga kaasa veel neli suurt puud. Selle hullumaja kokku kraapimine võttis päris mitu aega, sest saime ju seda kõike teha vaid tööpäevade õhtutel ning palju sa siis ikka jaksad.

Möödunud nädalavahetusel olid meil aga talgud. Kuna meie maja ees kasvas üks väga suur kuusk, mis oma juurtega ajas paigast juba kaevu rakked ning surus veesooned kinni, oli selgemast selgem, et kuusk tuleb maha võtta. Juba ka seetõttu, et oli majale niivõrd lähedal ning varjas päikest. Abis käisid mu vanemad ning vend. Vend ronis nagu õppind orav puu otsa ja lõikas majapoolsed suured oksad maha. Siis veeti köis veits kaugemale et natuke suunata ning isa saagis mootorsaega, Alar surus langetuslabidaga ning nii uskumatu kui see ka ei tundu, kukkus puu täpselt sinna kuhu vaja. See langetus võttis maksimaalselt 10 minutit. Seejärel oli okste lõikumine ja tüve jupitamine. Edasi ootab Alarit korralik puude lõhkumine nii tormituule poolt maha võetud viie puu materjal pluss siis see suur kuusk. Vähemalt on talvepuud ja lisagi meil olemas :)

Üle-eelmisel nädalavahetusel oli meie tegutsemine kodus minimaalne, sest läksime laupäeva pärastlõunal juba minu vanemate juurde. Neil oli pulma-aastapäev (29 aastat abielu) ning meil Alariga sai 3 aastat kooselu. Selline väike tähistamine, oli meid ca 12 ning nagu ikka, söök ja jook ja nali ja naer. Jäime ööseks ning Nora oli ka ühes meiega. Kassipreili jätsime Alari vanemate juurde teise kiisuga möllama. Pühapäeva pärastlõunal koju jõudes me kõigepealt magasime, natuke toimetasime ja nii see aeg läkski.

Vannitoaga on asi järgmine. Seinakips on kohe pandud, põrand samuti. Nädalavahetusel nopime kartulit ja sõidame mu vanematele appi kaskesid langetama ( langetusperiood vist meil kõigil) ning pühapäeval hakkab Alar vannitoa ventilatsiooni ja lage tegema. Siis juba põranda valamine jne jne jne. Eks vaikselt viskab juba üle see teiste juures pesus käimine. Mis siis, et omad inimesed ja paarisaja meetri kaugusel, omas kodus on asi ikka teine.

Hakkasime leiutama ka väikest terrassi suure kolme astmega välisukse ette. Kuna toas tõusis põrand päris palju ning seega ka uus välisuks on vanast uksest oluliselt kõrgemal, oli trepist käimine suht sant tegu ja ma korra suutsin end ikka siruli ka heita. Nüüd on selline mõnus lai trepp ja väike terrassike välisukse ees ja saab ikka julge sammuga uksest välja astuda. Materjaliks kasutasime kõike, mis vähegi üleliia vedeles. Natuke peame aga juurde ostma, et saaks lõpuni tehtud, sest praegu on natuke poolik veel. Nii et meid ootab ees tegelikult väga töine nädalavahetus. Eks ole näha palju siis sellest kõigest tehtud saab.

Varsti tuleb Palamusel laat ning selle aja võtame kasvõi vägisi tööde arvelt, sest me pole sel suvel ühelegi laadale saanud. Kuna see on meile lähedal ning oleme igal aastal Palamusel käsitööd ostmas käinud, teeme seda kindlasti ka sel aastal. 

Pildil minu vend meie suure kuusepuuga.

Aug. 12, 2017

Hei!

Meil algas nädala sees tasapisi vannitoa tegemine. Kõigepealt tuli sealt ära vedada kogu kraam, mis ajaga kuhjunud oli. Seejärel alustas Alar soojustamisega, jutt sama nagu ikka selle põrandaga on. Kõigepealt läks vahtplastplaat, siis läks 20cm puistevilla. Kui soojustatud, tegi alar laudadest peale sõrestiku ning selle peale juba kipsplaat kaks kihti. Tänaseks ongi meil siis põrand kipsi all kenasti ning seejärel juba valamise ja plaatimise tööd. Homme jätkab Alar seinte tegemisega vannitoas. Natuke jõudis täna juba seina ka soojustada kivivillaga.

Mina niitsin täna muru. Meil on uus murutraktor ning enam Alari vanematelt laenama ei pea. Oma on ikka oma. Nüüd on muru kenasti ühtlaselt niidetud ja hoov näeb tõesti hea välja. Homseks jätsin trimmerdamise ja kitkumise. Tänase kuumaga...huhh, ei. Loodan et nüüd natuke ikka jahutab. Lisaks kuumale on meile siginenud sõbrad PARMUD. JOhhhhhhhhaidiii kui palju parme. Eriti kui murutraktoriga ringi sõita, kogu aeg on must parv ümber. Nii ma siis täna olingi pikkade teksade, sokkide ja tossude, mufi ja pusaga...29 kraadise soojaga. Aga kui toimetused olid tehtud, siis ikka võtsin üleliigse seljast ära.

Ma täna tuunisin ka natukene meie terrassi. Kuna eelmine immutusvahend oli oma pigmendi kaotanud, sest see rohkem oli mõeldud siseruumides ehitamisel puitmaterjali immutamiseks niiskuse vastu. Igatahes võõpasin kaks kihti peale ja tulemus jäi väga ilus. Eks ole nüüd näha kaua see pigment vastu peab. Kahesed diivanid viisime aida alla ning kaks ühe inimese tooli tõime asemele. Valdavalt oleme ikkagi kahekesti ning ühesed toolid jätavad terrassile rohkem ruumi nii liikumiseks kui ka näiteks pesuresti jaoks.

Loomad olid ka täna meiega ikkagi kogu päev õues aga ega nad seda kuumust ka väga talu. Elliel on niikuinii 24/7 palav ja Noral on korralik kasukas juba seljas, õnneks on tal heledat tooni karvkate. Varjus nad igatahes eelistasid täna olla ja Nora käis ka korra ujumas.

Hetkel tundub, et kisub nagu tormile, kuid pole ei vihma ega korraliku äikest. Kuskil taustal natuke sähvib välku ja müristab, kuid vihmast pole haisugi. Õhtupoole keris küll korraliku tuule üles kuid seegi on praeguseks vaibunud. Näis mis öö ja homne päev siis toob. 

Kolmapäeval muide käis mul ema külas. Meil oli selline ema-tütre koosolemine, mida me aeg-ajalt ikka katsume oma kiiresse ellu ära mahutada. Käisime Alatskivil trahteris söömas ja jalutamas ning rääkisime kõigest millest omavahel rääkida oli vaja. Minu ema on mulle iidol ja muusa, parim sõber ja nii hea, kui ema ning tütre vahel on soe ja tugev side. Kui emaga olid käigud käidud ja jutud räägitud, tuli vend oma kaaslase ja lastega meile, rääkisime ka nendega natuke juttu. Ma polnud venda nii kaua näinud ja nii tore, et nad retke meie juurde ette võtsid.

Vot. Selline väike kokkuvõte. Ehitame hoolega vannituba ja kasvatame neljajalgseid ning loodetavasti ka varsti kahejalgset. Olge ikka mõttes meiega, vajame teie tuge vaat et rohkem kui kunagi varem :)