Oct. 16, 2016

Meie ühine elu vol 1

Alar töötas Soomes, mina õppisin Tartus. Meie vahemaa oli igas mõttes väga suur, nii kilomeetrite poolest kui ka tahtmiste ja soovide mõttes. Tema oli kahe jalaga maapeal töötav korralik 28-aastane meesterahvas. Mina olin tudeng ja abiõena töötav alkoholi ja pidusid armastav "kodust valla pääsenud" linnuke kes tahtis ühest küljest stabiilset elu ja teisest küljest kõike mis oli vale ja FUN.

Ta meeldis mulle palju, aga ma ei lubanud endal temasse armuda, sest teadsin, et ühel või teisel viisil saab üks meist haiget...

See sinisilmne mees nimega Alar ei olnud  minu lemmik väga pikka aega. Tal kulus ikka aasta vähemalt, et mul mingi idee tekiks temaga koos olemiseks ( sest sel hetkel olin ma piisavalt idioot et mitte märgata kui hea ta olla võib). Aastajagu pingutusi ning korduvaid eneseuhkuse allaneelamisi ma siiski muutusin pehmeks, sest taipasin, et senini meeldinud "pahad poisid" on ainult silmale ilus ning südamele valus. Tagantjärgi on mul kahju et lasin aega raisku ning piiderdasin selle asemel, et ühiselt õnnelik olla. Aga nagu nad ütlevad, vahel raske algus on siiski ka kasulik. Tundub, et meile oli.

Lõpetasin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ja Alar tuli Soomest ära, kolis Tartu ja asus siin ka tööle. Edaspidi oli ta mul rohkem kui kunagi varem olemas.

Kui 2014 aastast sai 2015 siis ma tundsin midagi rohkemat kui meeldimine ning nii meie tõsine ühine elutee alguse saigi. Kõik muutus sel samal 1.jaanuari päeval. Tasapisi muutus tunne tugevamaks ja varakevadel seadsime sokid kõrvuti riidekapi riiulitele ning jagasime pesuresti alkarite kuivatamisel. Võtsime kassi nimega Eleonor/Ellie/Heldur/Veldur/Urve/Maie/Vova/Vasja etc. ning elasime edaspidi juba kolmekesi oma armast elu Raadi ühetoalises korteris koos suure rõdu ja roosade armastuse prillidega.

Augustis otsustas Alar mind naiseks paluda. Ma ei tea mis kusi talle pähe lõi aga see oli tema elu parim otsus ja minu elu parim võimalus olla õnnelik. Nii hakkas kõik juba muutuma ikka täitsa tõsiseks. Elasime oma armsas õnnes edasi. Kõik oli suurepärane (ja on ka praegu).

Kuna töötasin sinnamaani peale kooli lõpetamist neuroloogia osakonnas õena ja valdavalt intensiivpalatis ning 12-tunniste valvetega, siis see tegelikult pereeluks parim variant ei ole. Me olime reaalselt koos harva, väga harva, sest graafik oli nii kuidas jumal juhatas ja üldiselt ühiseid plaane saime väga harva organiseerida. Samuti kaasnes öövalvetega migreen ning üldine kurnatus, mis vajas ühel hetkel muutust. Nii tekkis novembris 2015 võimalus minna neuroloogiast edasi neurofüsioloogiasse tööle ning õppida töö käigus selgeks neurograafia ning kõik sellega kaasnev. Oma võrratust kollektiivist saab lugeda juba tulevases postituses. Tööpõllul sai kõik palju paremaks ning seega muutus ka meie ühine aeg palju paremaks, sest meil reaalselt oli võimalus hakata koos olema ja koos plaane tegema nii nagu meie seda soovisime, mitte nii nagu "võimalik oli" läbi ussiemmiaugu.

Tuli järgmine aastavahetus ja tundub, et see 1.jaanuar on meile ikka väga oluline kuupäev. Sel aastavahetusel soovisime me oma ellu last (sellest pikemalt järgmises postituses).

Ühetoaline korter jäi meie egode jaoks väikeseks. Kolisime kõrvalkorterisse, mis on kahetoaline. Siit sai alguse meie tõeline pereelu. Ja seda kõige paremas mõttes.

Otsustasime vahepealsel ajal abielluda 26.märts ning nii ka läks. Pulmapäevast räägin ma pikemalt eraldi postituses koos piltide, rõõmu, hirmu,nutu, tunnete ning õnnega. Pulmapäev oli minu senise elu ilusaim päev. Ma ütleks et ilusaim hetk oli kunagi minu ja Alari esimene musi, aga see nii kahjuks polnud sest 1) mina seda ei mäleta 2) sest ma olin nii purjus 3) Alari sõnul oli see räme feil 4) lambist kuskil ööklubis.

Peale pulmi lendasime Tenerifele pulmareisile ning sellest saan ma samuti pikemalt peatuda edaspidi. Oli üks äraütlemata mõnus reis koos ABIKAASAGA ning nagu ikka, palju palju sai seal kõike. Loomulikult lisanduvad ka pildid.

Saabus suvi, olime mõlemad ilusate ilmadega tööl ja vihmased nädalavahetused mõtlesime ise päikeseliselt. Suvi möödus kolekiirelt. Sama kiirelt läks ka sügis sest nüüd on ju vapsee talv juba õues. Tuleb kapist juba mantel ja parka välja kiskuda, baleriinasid ei saa juba nädalaid kanda, sest külm kiskus lõpuks juba varbad number väiksemaks.  Täna olen ma meie elutoa diivanil üksi (kass on kuskil nurgas), ootamas meest koju Norrast, kuhu ta komandeeringusse neljaks nädalaks läks. Ma olen päris õnnetu siin ja nii ootan teda koju. Õnneks see 4 nädalat on kohekohe ka lõppemas.

1.jaanuaril mõlemi poolt soovitu ei ole tänaseks veel täitunud ning selle põhjusest ja lahendusest tuleb varsti ka konkreetne postitus koos kurbade ja heade uudistega.

Stay tuned!