Oct. 19, 2016

Töö meie igapäevaelus

Alar töötas tegelikult alguses Soomes oma ettevõttes, kuid kui ta otsustas sellise kurja pruta nagu mina endale valida, siis polnud tal suurt muud teha, kui oma asjad kokku pakkida ja Eesti poole tagasi sõita. Ja kogu oma elu siin paika panna. Ja nii läkski. Nagu mainitud sai, siis olen hetkel üksi kodus ning ootan oma meest Norrast koju. Ootamist saab varsti neli nädalat ning õnneks laupäeval see õud lõppeb. Nimelt siis töötab alar Kodumajas, mis toodab moodulmaju. Eestis, Tartu ettevõttes tehakse moodulid valmis ning viiakse Norra, kus need moodulid siis korteritena kokku pannakse. Alaril tekkis võimalus kaeda üle tööpõld ka Norra pool ning kuna meil oli sellist niiöelda rahasüsti hädasti vaja enne oma kodu soetamist, siis pidi härjal sarvist haarama (sealne palk on ju hoopis midagi muud). Ehk siis nüüd, sel laupäeval saan ma oma mehe jälle enda kõrvale ning saame jälle rahus oma elu edasi elada. Kahjuks nädala pärast läheb ta kolmeks nädalaks sinna tagasi...Aga see aeg on üleelatav ning eesmärk on ikkagi oma eluga kuhugi paremasse kohta jõuda, kõik see ohverdus ja vaev on siiski meie enda elu nimel. Siis kui Alar norras pole, siis on ta ikkagi E-R 8st 17ni tööl nagu valged inimesed ikka käivad tööl.

Mina töötan haiglas. Ja oma töö kohta oskan ma veits rohkem muljetada. Alustasin abiõena onkoloogia osakonnas- traumaatiline osakond. Kuna emaga juhtus sel ajal tervise mõttes halbu ja teemakohaseid asju, siis selle osakonna võlu minu jaoks hajus ning asusin abiõena tööle neuroloogia osakonnas. Abiõena, sest käisin veel ju koolis sel ajal. Kui kool sai lõpetatud, töötasin veel ca aasta neuros ja valdavalt intensiivravi palatis. Mulle seal väga meeldis. Aga töö iseloom hakkas tervisele ning nii tekkis võimalus minna natukese mõistlikumate töötundide peale ning nii ma end õige pea neurofüsioloogiast leidsingi. Tööpäevad on 8st 16ni ja tervis on korras. Alguses sinna tööle minnes lõi pildi suht mustaks, sest mul oli eelkõige hirm kogu selle teadmiste osa koha pealt, mis mul närvide ja lihaste osas puudusid/olid ununenud. Hirmu mitte hakkama saamise osas mul polnud, sest esiteks teadsin ma, et tahan ja olen valmis õppima ning teiseks on kollektiivi koostöö väga hea. Kõik aitavad kõiki. Ehk siis kabinetis toimuvad neurograafia ja müograafia uuringud. Mina valdan neist neurograafia osa nii palju, kui ma olen siiani õppida suutnud (õppetöö jätkub). Samuti võtame oma kabinetis ka lihasbiopsiat ning käin teise neurofüsioloogiga ajuoppidel neuromonitooringut tegemas. Minu töö on põnev ja sellest aru saamiseks peab ise asjast natuke jagama ja ka seda protsessi nägema. Minu kollektiiv on minu teine pere. Meid on kokku viis ning kõik on ühteviisi kallid. Me toetame ja aitame teineteist, jagame rõõme ja muresid, vahutame nõmedamad uuringud kabineti seinte vahel ära, et peale tööpäeva saaks puhta lehena koju minna.

Peale tööpäeva oleme valdavalt sõbralikud teineteise vastu...kui kõht on täis söödud ja pesus käidud. Ja veidi aega on möödas...Meile meeldib meie töö. Meile meeldib meie töö ajastus, sest nädalavahetuse päevad on 100% meie ühine aeg, mil teeme ja oleme ja naudime seda, mida  elul pakkuda on, ja puhkame ka vahepeal.