Oct. 26, 2016

Neli seal, nädal siin- põud ja koju jõudmise rõõm!

Nagu teada, siis Alari töö viis ta neljaks nädalaks Norra. Kuidas selle aja toimetulek edenes? Üllatavalt talutavalt. Eks temal sealpool oli kindlasti raskem, sest võõras koht, võõrad inimesed, võõras elukoht, teadmata töökorraldus jne. Aga õnneks harjus härra sealpool ruttu. Minu jaoks oli raske esimene nädal- polnud ju harjunud üksi olema, elu korraldama. Ja kass otsustas ka stressama hakata. Aga esimese nädala möödudes hakkas aeg tasapisi liikuma, päevad muutusid lühemaks, õhtud ei olnud enam nii nukrad, nädalavahetused möödusid ruttu pere keskel. Alar vabadel hetkedel magas sest sealne töökorraldus on nõnda, et 6 tööl ja üks vaba, eesmärgiga kiiremini koju tagasi saada.

See neli nädalat praegu tagantjärgi mõeldes läks väga kiiresti- esimene nädal oli kurb, kaks järgnevat tormasid mööda ja viimasel nädalal oli juba koju ootamise ärevus. Päevad olid sisustatud töö-koristamine-kass-trenn-magama rutiiniga ja see toimis minu puhul väga hästi. Alari rütm oli hommik-töö-õhtu-magama ja tundub, et ega temalgi see aeg ei veninud. Päris talutav oli.

Kindlasti mõjus selline eemalolek abielule päris hästi. Üle pika aja tekkis asi nimega IGATSUS, mida igapäevases elus ei märka. Samuti oli aega viivuks keskenduda iseendale- mida mina tahan teha? See aeg iseendale on väga oluline ning selline eemalolek annab võimaluse seda aega hindama hakata. Loomulikult on koos kõige parem olla, kuid vahel on hea-isegi vajalik- olla ka üksinda, iseendaga.

Veidike koju jõudmisest ka. Olin arvestanud, et Alar jõuab koju laupäeval kella 3-4 ajal. Otsustasin reedel peale tööd kõik koristada ja poest vajaliku kraami kokku osta (igapäevaselt ulub mul külmikus tuul, sest no mida ma siin üksi ikka söön). Laupäevaks jäi mul ainult kartulid keema panna ja liha ahju torgata sest kõik ettevalmistuste osa oli valmis, isegi koogi tegin juba reedel valmis, et see oleks laupäevaks ilusti läbi tõmmanud (shokolaadi suflee kook, yap, oli tõesti hea, sõin ka). AGA oh imede imet, lõuna paiku Alar kirjutas et nad juba Jõgeval. Ma tulin sel hetkel just pesust ja järgnevad 15 minutit oli totaalne maraton. Rallisin enda inimeseks saades mööda mõisa puiestee tänavat 80ga et jumala eest mees ootama ei peaks (ja ikka ma mõne minuti hilinesin), lubatud kiirus on 30. Huligaan. Aga no mees ju tuli lõpuks koju!

Kokku saades oli räme ärevus sees. Sama tunne oli mul sees siis, kui  Alar esimest korda mind kohtingule viis ja Rakveresse mulle järgi tuli, et Vainupea randa viia. Siis ka Alar jõudis enne mind minu vanemate koju ja ma rallisin läbi Rakvere linna 80ga et ruttu kohale jõuda. Ühesõnaga- mega närv oli sees- ometi ju oma abikaasa? Õnneks Alaril oli samasugune ärevus sees. Kallistades oli kuidagi omamoodi olla jne. Koju jõudes oli õnneks kohe toitu pakkuda mehele, sest eks see Norra natuke on teda ikka vähendanud. Toidulauas istudes oli nii veider võõrastamine või midagi sarnast. Koos pärast arutasime et no isver küll :D Aga see kõik oli nii vahva. Ja see võõrastamise tunne kadus ka ära ikkagi paari tunniga. Edaspidi on olnud kõik võrratu, koos on elu ikka nii hea. Turvaline ja kindel. Tänasel päeval võin ma kindlalt öelda, mis tähendab see, kui ma teda oma teiseks pooleks nimetan. Nii ongi, üksinda olles on olla nii poolik ja külm.

Ja ta märkas, et ma olen saledam! Jeee! Kartsin et tema kodus oleku ajal teen trenni koha pealt luusi aga ei, siiamaani ilusti graafikus ja üleliigsed suupisted on suurema trennikoormusega garanteeritud.