Oct. 31, 2016

Kassiga kahekesi vapralt kolmele nädalale vastu

Alar tegi täna Norra poole minekut. Seekord pisarat välja ei kiskunud see ära saatmine, vähemalt mitte nii mahukalt kui eelmine kord. Suutsin ikka kuivade silmadega otsa vaadata ja teele saata, kuid koju jõudes oli ikka Emajõgi vol 2.

Tobedalt tühi on kodu, kuid teine pool on kuskil kaugustes teel Norra. Õnneks on meil kass. Kui kassi ka poleks oleks ikka eriliselt nõme olla. Niisiis on mul nüüd kolm järgevat nädalat tihedat tööd jälle trenniga, et oma soovitud tulemusele lähemale jõuda. Samuti on mul tarvis sorteerida ära kõik meie sõlmitud lepingud ja paberimajandus, mis on kappi kuhjunud ja millest tuleks vajalik ebavajalikust selekteerida. Vaja on saada valmis ka kaks albumit pulmapiltidega, mida ma senise aja jooksul pole "jõudnud" veel teha. No näis, aega iseenesest peaks nüüd ju jälle olema.

See nädal aega kui Alar kodus oli, möödus ikka koleda kiirusega. Aga kõik need õhtud olid ülitoredad ja koos on ikka hea. Järgmine kord kui Alar koju tuleb, siis on meil suhteliselt tihe graafik, jään siis sel ajal ise ka puhkusele. Esiteks on meil majandamist panga ja maakleri ja kinnisvara hindajatega ning teiseks on vaja ühe mehe sünnipäev ära pidada. Kuna aga suguvõsa on mööda Eestit laiali siis on kõige õigem üleüldse kodust minema minna. Alari sünnipäevaga on mul üks väga vahva värk plaanis aga sellest juba siis, kui kõik on toimunud, sest muidu loeb härra siit kogu oma ülllatuse kohta ning siis pole see ju enam mingi üllatus. Igatahes loodan, et ta jääb rahule.

Tänane õhtu ja öö ja homne päev möödub muretsedes, et ta ikka eluga mul kohale jõuaks. Ikka vaja ju üle mõelda ja kõige mustemaid stsenaariume endale ette kujutada ja siis paanikas mööda tuba ringi tatsuda, selle asemel et lihtsalt olla. Veendusin ka selles, et ma tegelikult vist täitsa meeldin meie kassile. Kui Alar kodus oli, siis mind kassi jaoks nagu polnudki olemas, aga nüüd kui Alar on lännud siis istub kass diivanil mu kõrval ja nohiseb magada, enne lasi end isegi ilma suuremat sorti kiunumiseta sülle võtta ja paitada. Igas olukorras ikka midagi head ka. Peame siis need järgnevad kolm nädalat vapralt vastu ja katsun ikka pekivähendusega ka tegeleda aktiivselt. Trenni kohta tuleb ka postitus õige pea, sest palju on küsitud kuidas ja millega ma mida ja kui palju teen. Saagu siis vajalik info kirja :)