Nov. 2, 2016

Murepilved vol 2

Nõnda. Hommikune murekoorem oli seoses sellega, kuidas siis kõik plaanid uuesti ümber planeerida. Kokkuvõtvalt võib öelda, et kõik sai ilusti korda aetud. Panga poolega tegeles hommikul Alar, mina pommitasin maaklerit ja üritasin oma planeeritud puhkuse ära muuta ( kolmas kord, ja boss ei olnud õnnelik, loogiline). Nende asjadega sai kõik korda ja siis hakkasin keset tööpäeva ümber plaanima Alari sünnipäeva- uskumatu kui vastutulelikud on inimesed, ma pole ammu nii viisakat ja mõistvat suhtumist näinud kui täna. Ehk siis kõik vajalik sünnipäeva raames saab toimuma samuti, ainult teisel kuupäeval.

Ja siis saabus õhtu, ja kell muudkui liikus ja liikus ja kõik see aeg teadsin et Alar liigub Trondheimi poole. Ma olin rahulik. Ja siis käis mingi klõps läbi, kusi lõi pähe ja wau millised variandid ma oma peakeses suutsin välja mõelda. Lõppes asi sellega, et oli paanika ja meeletu ulgumine ning asjale pani punkti see, kui kutt kellega nad elamist jagavad, jõudis kohale, aga Alarit ei olnud. Siis selgus et nad sõitsid sinnapoole eraldi transpordiga, no okei. Aga kuidas siis teine buss ikka veel kohal pole. Helistasin mingi 8 korda teatud intervalliga aga kord oli tel väljas ja siis lihtsalt ei vastanud. Nüüd mõelge ja kujutage ette, mis mu peas ja südames toimus... Siis võttis too kutt ülemusega või kellegagi ühendust ja õige pea oligi Alar ka kohal. Ja siis tuli pingelanguse nutuhoog peale. Rõõm ja kurbus käsikäes. Mul oli nii hea meel et ta elus ja terve on, ja teisest küljest oli naise ürgne viha et no miks sa inimene telefonile ei vasta. Muidugi oli see hääletu. Ma  ju korrutasin seda omale sada korda aga ei, ikka oli vaja mõelda et nüüd on selle mäe jalamil hunnikus ja nüüd on see põder või karu või kesiganes bussi esiotsas kinni või üldse jäi kuhugi tanklasse või misiganes. EI, mu mees on kõike muud kui lohakas, aga no kurat ära hoia telefoni hääletuna Big Grin Igatahes, lõpp hea- kõik hea.

Nüüd lõpetasime videokõne Skype's ning aeg minna magama. Homme on tööl tore päev, võtame lihasbiopsiat ja teeme botoxi süste ja mõned uuringud ja lõpetuseks lähen peale tööpäeva ühte kohta, millest ma teile õige pea ka sissekande teen. Ma loodan, et see on üks ja ainus periood meie elus, kui mees on komandeeringus kuskil Norra kauges pimedas augus. Ma ei mõista, kuidas inimesed sellistes suhetes elavad, et mees on välismaal ja naine kodus. Milline on selle suhte sisekliima? Ma ei kujuta ette, ja ei taha ka, sest õige pea saab see jama läbi ja saame sellest kirjutada loo oma mälestuste ja kogemuste arhiivi. Tänane olukord tuletas taaskord meelde, kui tugev see tunne võib südames olla :)