Nov. 7, 2016

Bussijaama seiklused ja nädalavahetus

Nimelt oli meil siis emaga plaan pidada maha selline ema-tütre nädalalõpp. Emps plaanis tulla bussiga Tartu, et siis laupäeval meie autoga Rakverre tagasi minna, et siis näen mina teisi pereliikmeid ka. Mõeldud-tehtud.

Tuli ema siis bussiga Tartu. Läksin talle bussijaama vastu, kus ma polnud aastaid käinud. Kuni siis selle korrani, mis tuletas mulle täpselt meelde, miks mulle ei meeldinud ning jätkuvalt ei meeldi sellised kohad. Seltskond seal on väga kirju. Kuna ema buss hilines 25 minutit siis oli mul seal maa ja ilm aega jälgida, näha ja kuulda. Alustuseks siis need väikesed kuni 15-aastased ( ma usun et nad olid nii vanad) tsillerid, kes sülitavad ja joovad energiajooki ja on väge täis. Siis on kamp teismelisi noormehi kes suitsetavad sisuliselt kolm pläru viie minuti jooksul, olles väga närvilised ja hoiakuga "kohe panen molli kui kaua vahid". Ja siis oli üks tore paar, ca 30-aastased mees ja naine. Kõndisin minu poole, jäid minu kõrvale seisma ja bussi ootama. Hoidsid nunnult käest kinni kuni mees käratas " no ptsi teed selle õlle nüüd lahti mulle või ei?!" ja siis see naine võttis oma käekotist õnnepurgi, tegi selle lahti, andis mehele, kes kinnitas sellest pool ning ülejäänud pool lasi naine sirge joaga kõrist alla, viskas maha ja ajas pläru ette. Jumal sa näed ja sa ei mürista! Ja samal ajal visati siis bussijaama uste vahelt välja üks kehvas seisuses meesterahvas, kes kogu bussijaama rahva suurelt ja rasvaselt putsi saatis. Õnneks jõudis Rakvere buss kohale.

Emaga ei ole mul alati suhted head olnud, kuid minus on alati olnud teadmine, et ta on minu jaoks olemas, misiganes elus toimub. Kui olid need kehvad ajad siis olid meie suhted sellised...vähese usaldusega, mis on ka iseenesest mõistetavad. Pubekana olin ma lihtsalt liiga sõjakas ja ei osanud hinnata ega piisavalt austada. Nüüd ,olles ise vanem, on meie suhted väga soojad, oleme teineteise jaoks kõik ja rohkemgi veel. Vahemaa tõttu ei saa me palju aega kahekesti veeta, seega otsustasime selle aja nüüd lõpuks võtta ja lihtsalt olla.

Tegime kallidmusid ja sõitsime Prismasse, kolasime seal ringi ja tulime koju. Ja lihtsalt olime. Plaan oli minna AHHAA keskusesse aga kuna mõlemal oli kuidagi imelik nädal, siis olime lihtsalt niisamuti. Vaatasime telksu ja jõime pokaali veini ja nosisime snäkke, rääkisime elust ja olust ning jagasime muresid ja rõõme, vaatasime pulmavideot, emps isegi nuttis ( ma eeldan et ta oli siiski rõõmus) ja rääkisime tuleviku plaanidest. Tegin emale valmis vannitoast mini-spaa, lasin vanni kuuma vett täis ja panin sinna sisse metsmaasika lõhnaga vannisoola pommi. Samal ajal kui ema oma spaa-rituaale pidas, sain ma skype-s Alariga väikse video teha. Ikka rõve igatsus on peal.

Alguses tundus, et seekord on see Alari eemal olek natuke lihtsam, aga mida päev edasi, seda raskem see on. Kohe ongi raske hingata ja astuda ja istuda. Aeg küll tormab suhteliselt kiiresti mööda, kuid siiski sealsamas venib ka. Suur ootusärevus on sees seoses panka minekuga ning samuti see üks plaan mida me nüüd koos arsti abiga ajame. Eks siis näis, kuidas kõik välja kukub.

Nii, aga siis laupäeval läksime peale hommikusööki Rakverre, kus on kordades rohkem lund ning kõik on niiii iluuus. Sain seal lund rookida ja puid tassida ja harjutada end maa eluks. SIis tuli isa ja toimetasime koos õues edasi. Mingi aeg tuli sugulane Kadri koos esimeste kinkidega, varajased jõulud. Ühest küljest nii tore, teisest küljest nii hirmus. Mingi hetk ilmus vend koos Kerliga külla, neid oli ka üle nädala jälle nii hea näha. Siis kirjutas mulle üks perekonna sõber Tallinnast, kes kaes maad millal ja kus ema ja isa parajasti viibivad, et tahavad teha üllatusvisiiti. Mõeldud ja tehtud. Õige pea olidki külalised uksetaga ja veetsime ühe toreda õhtu. Ööseks sõitsime maamajast Rakverre ööseks. Selle ajaga oli temperatuur kukkunud -13 kraadi peale!!!

Täna siis sõitsin enne lõunat koju tagasi. Siin ootas ju kass ja tegelikult oli mul ka soov natuke lihtsalt üksinda olla. Lössasin niisama, müüsin mõned vanad riided maha ja magasin. Ärgates tegin ühe piraka trenni ja käisin pesus. Nüüd lõpetasime Alariga videokõne ja kuidagi kurvavõitu on endiselt olla. Kass hoiab ka kuidagi omaette. Ju siis pole sedasorti sõpruseks tal täna tuju :D Uuel nädalal püüan teha mõned asjalikumad sissekanded.