Nov. 8, 2016

Johhaidii

Jah, mul on täna tööl natuke aega kirjutada üks kuri blogipostitus. Meie majas elab üks noor ja tore perekond. Nad pargivad oma auto meie auto kõrval. Ja nad retsivad meie autot iga kord kui autost väljuvad või sinna sisenevad. Eile õhtul mulle see enam rahu ei andnud ning sel hetkel kui nad autos olid ja mootorit soojendasid, läksin mina ka meie poole kohaga maasturisse ja avasin ukse nii, et nad kohe väga hästi kuulsid ja tundsid, kuidas uks vastu nende valget külge hõõrdus. Ja siis kargas naisterahvas autost välja ja hakkas räuskama. Ma kuulasin ära mis tal öelda oli ja küsisin siis, et kui mitu korda ma olen öelnud, et ei ole vaja teiste autot lõhkuda, kui see ei lõppe ja sa inimese kombel aru ei saa, siis teeme ka vastu ühe korralikuma paugu, kuniks õpid. Siis julges alles mees autost välja tulla, kes siis küsis mis teema siin on, seletasin mehele ära, kuidas naine ja tema kooliealine laps alatasa meie autot rüüstavad ( näen pea iga kord, sest parkla on täpselt köögiakna all). Ja seejärel siis hakkas mees oma naisega õiendama :D palus minult vabandust ja lärmas naisega keset parklat edasi. Minust nad sinna karjuma igatahes jäid :D Kui ma poest tagasi jõudsin, siis see auto enam hoovis ei parkinud, vaid oli heki taga parklas. Ja oli seal ka täna hommikul. Sattusime selle sama perega hommikul ka kokku uuesti, naine ei julgenud otsa vaadata ja mees avas mulle kenasti välisukse. Ma loodan, et selleks nädalaks on probleem unustatud...

Räägime siis liiklusest ka. Ma ei tahaks küll öelda, et naised on sitad autojuhid. Kuid see naine oli ikka eriti sitt autojuht. Algas asi sellest, kui ta mulle kogu täiega veerikul ristmikul ette sõitis ja siis sinna ette jäigi. Ma tõesti ei mõista, kui sul on julgust suure hooga ette sõita, miks sul pole siis julgust suure hooga ka eest ära sõita? Laadna, veeres siis rahulikult ees kuni haigla parklani. Tema keeras ühele poole, mina teisele poole. Ja siis saime ühe nurga peal uuesti kokku :D kus tema siis arvas et ta võib reaalse jõuga läbi pressida kohast kus pole isegi sõidutee. Andsin lollile teed, nii igaks juhuks. Läksin parkisin ise hoopis mujale, lollidemaast kaugemale. Ja siis ma sattusin selle sama jobuga haigla ukse ees kokku, kes ei suutnud aru saada, kuhu poole uks lahti käib. EI, ta ei olnud vana ja väeti, too naine oli minuga sama vanuseklass. Ja noh, ega ma suu peale kukkunud ei ole. Küsisin siis, et mitu korda ühe päeva jooksul võib jalgu jääda :D Ega tal miskit öelda polenud ka.

Ja siis üks telefoni operaator muudkui summib, et tule Elisa kliendiks, meil on selline eripakkumine ja nii edasi. Ja räägib nii tihedalt ja kiiresti et ma ei saa mitte midagi ka vahele öelda. Panin telefoni lihtsalt lauale ja mingi hetk vist sai ise aru, et ega keegi teda ei kuula.

Mulle väga meeldib mu töö, mulle väga meeldib mu kollektiiv, mulle isegi meeldivad patsiendid. Aga täna on ohutuse mõttes parem, kui ma oleksin üksi kuskil kinnises ruumis ja ootaksin seal Alarit. Minu ellu on tekkinud miskipärast mõned inimesed, kes mulle silma sisse valetavad. Nad veel ei tea, mida mina tean ja nad veel ei tea, et ma nende valest läbi näen. Hold on.

Ilusat teisipäeva!