Dec. 12, 2016

Sorri Sorri

Mis siis vahepeal toimunud on? Käisime seal SEB pangas siis ära, sealt saime positiivse tagasiside ja väga palju targemaks. Küll aga otsustasime välja valitud maja mitte osta. Lõime plussid ja miinused pika kaalumise peale kokku ja leidsime, et võib-olla on maja ostmine meie poolt natuke rutakas tegu. Et võib-olla peaksime hoopis mõtlema korteri peale, niiöelda esimeseks proovikiviks.  Ja tegelikult praeguse seisuga ongi asi nõnda jäänud, et me plaanime osta Tartust välja kuhugi alevisse omale suurema korteri, mida ise seest natuke lammutada ja oma tahtmise järgi korda seada. Tingimuseks on see, et ka alguses peab olema korter elamiskõlblik ja "normaalne", et saaksime soovitud ajal sisse kolida ja jupp jupi haaval siis oma äranägemise järgi ümber teha. Kuna meil on plaanis endiselt üks lisanägu perekonnas siis ilmselt ongi kõige mõistlikum teha asju hoopis rahulikumalt, sest mis nüüd lõpuks meile siis kõige olulisem on? Ja kuhu meil tegelikult kiire on? Sellised küsimused said püstatatud ja ka seal samas vastatud. Nii ta on. Saavutasime kogu selle tralli peale Alariga üksmeele ja kindlasti tegi see meid palju tugevamaks. Edasi jätkub siis "oma kodu leidmine, oma kodu remontimine, oma kodu loomine".

Mis veel? Jah, olen jälle üksinda, või noh, kassiga. Alari saatsin reede varahommikul lennuki peale, mis ta taaskord Trondheimi viis. Seekord õnnnnnnnnneks on ta seal vaid kaks nädalat, millest mõned päevad saab juba maha kalkuleerida, ning rohkem ta sinna tagasi ei lähe. Siis on ta minuga koos ja saame üheskoos oma kodu asju edasi ajada. Kassikene muidugi jälle endast väljas ja stressab, aga õnneks pole pikalt vaja enam oodata peremeest koju. Olen seekord kuidagi hoopis teistmoodi seda äraolekut arvestades. Rahulik, pigem optimistlik ja selline...ootuses. Aga mitte stressav. Õnnelik? Muidugi õnnelik sest tean, et see on viimane kord oodata. Meid ootab nii palju uut ja põnevat ees, et kohe ei jõua ära imestada.

Järgmises postituses räägin sellest, kuidas me pere ja sugulastega Eesti Kaevandusmuuseumis ekstreemsõidul käisime ja maa-alust kaevandust avastasime.See oli nii äge päev, et mul on natuke kahju, et Alar sellest osa ei saanud, kuid saame seda ikka ja alati uuesti ette võtta. Meil ei olnud aastaid olnud perega ühist väljasõitu (mina, vend, vanemad), selline nostalgia tuli autos peale, et noh, tegi täitsa emotsionaalseks. Igatahes! Vabandused ette ja taha et ma pole nii pikalt kirjutanud. Olge ikka meiega!