Dec. 14, 2016

Teistmoodi Eesti

Nagu teada, oli meil siis pere ja sugulastega (kokku 10) väljasõit Eesti Kaevandusmuuseumisse. Ütlen kohe ära, et üks ägedamaid päevi mu elus! Algas siis nõnda et pakkisime end soojalt riidesse, istusime autodesse ja hakkasime minema. Enne sihtpunkti ca 5 km ootas meid ees märk "sõit omal vastutusel", ehk siis ala kust maa alt on tühjaks kaevatud. Ja kuna sedasorti teed pole kohustus korrastada, siis see 5 km sõitsime me totaalsel kiilasjääl. Ees sõitev auto oli väga tihti risti teel, meil õnneks seda häda polnud, sest paps on kõva mees ja autol on korralikud rehvid ja sõitsime rahulikult ja maitea, nelivedu vist on ka kasulik? Muidugi ootasime me giidi vale värava ees alguses, kuid lõpuks jõudsime õigesse kohta. Ütlen kohe et eesootavast teadsid ainult mõned organiseerijad, näiteks mina ja vend ei teadnud midagi, sest ema hoidis plaani saladuses. Üllatus oli suur, ja ÄGE!

Ees ootas meid siis sõjaväe poiste auto, mille kärus siis istusime ja maapealsele kaevandusjäägile pilgu peale heitsime. Sõit oli ekstreemne sest läbisime nii kõrguseid kui madalikke, vahepeal keset sõitu läks autojuht üldse autost välja et hirmu tekitada meile. Õnneks tuli ikka tagasi autosse. Ühe künka peal tekkis allavaje seega me peaaegu lõpetasime Aidu karjääris. Vahepeal oli auto peaaegu külili ja meil varbad taevapoole, kord nägu vastu muda. Sai piki piilumist okstega. Kiirus oli kohati liiga kiire maastikku arvestades, kuid vahet pole, sõit oli üli vinge! Sõitsime ca tund aega ning pärast seda ootas meid ees kaevanduse maa-alune osa.

Pakkisime end vastavate jopede ja kiivritega ning läksime maa alla, kus sõime  ette tellitud borśisuppi ja kaneelisaia ning siis asusime kaevanduskäikudesse. Saime sõita maa aluse rongiga, kuhu valdav osa meie suuremõõtmelistest liikmetest väga ei mahtunud ning istusime suuremate ustega vagunitesse :D sõitsime kuskil 500m ja ega rohkem ei tahtnudki, sest vanad elektrijuhtmed lõid pea kohal alalõpmata leeki. Maa all oli meil siis teine giid, kes oli varem ka sealne kaevaja. Rääkis sellest eluolust ja lõhkamisest ja raskustest jne. Tublimad kaevurid viskasid ca 3 tonni põlevkivi, keskmiselt visati ca tonn. Täiesti kreisi. Me muidugi hingasime seal ainult niiskust, kuid kui käikudes töö käib, siis on seal ju meeletu tolm ja lõhkamisest tulevad gaasid ja LÄRM. Vanemad kaevamise mehhanismid olid ka sinna näituseks jäetud ja no ikka meeletud rauakolakad. Sel ringkäigul tekkis tunne, et tõsine patt on oma töö kallal vinguda, kui sellist julma tööd teevad mehed, et meil oleks igapäevane elekter. Jah, on loodud alternatiive, kuid põhiosa tuleb siiski põlevkivist. Maa-alune värk kestis ka kuskil tund.

Huvitav fakt oli see, et kaevandatud alal olevate elumajade alt ei ole põlevkivi kaevandatud, kuid ümbritsevalt pinnalt on alt kõik tühjaks kaevatud, seega kogu ümbritsev ala on mõned meetrid madalamal kui elumajad. Samuti künka otsas juhiti tähelepanu sellele, et varasemal ajal kaevatud maa-alad on künklikud ja karjääridega täidetud, metsa joon lookleb sest siit ja sealt on maastik meetreid vajunud. Niiöelda tänasel ajal kaevandatud maapind on enamvähem sirge ning seega ka metsajoon ühtlane. Vot.

Päev lõppes siis sellega, et saime kõik tädi Tiina juures kokku kus ootas meid õhtusöök ning kui kõht täis, sõitsin koju kassikese juurde, sest ta oli mitu ööd juba üksinda olnud. Selline vahva päev siis. Soovitan kõigil selline asi ette võtta, see on hoopis teine pool tavapärase elu kõrvalt, ja ekstreemsõit oli ka väga vinge. Lisasin mõned pildid, ma ei tea miks nad õiget pidi olla ei tahtnud... Pilte vaata siit Fotomeenutus

Lisaksin ka selle, et me ei olnud ammu (aastaid) autos neljakesti ringi sõitnud (mina, vend, ema ja isa) ning nii tore nostalgia tuli peale ning rindu soe tunne. Mu pere on mulle tõesti hindamatu aare.

http://kaevandusmuuseum.ee/