Dec. 24, 2016

Kel pea kiilakas, sel pole kammi vaja

Viimasest postitusest on nüüd omajagu aega möödas. Midagi põletavat juhtunud ei ole, peale selle, et Alar üllatas mind ja tuli päev varem koju, ehk siis neljapäeval oli lõpuks ometi kodus ning enam Norra tagasi ei lähe. Aga nüüd vahepealsest ajast lähemalt.

Ehk siis neljapäeval pärastlõunal jõudis Alar koju. Tunnen end jälle tervikuna. Teine pool minust on lõpuks ometi minu kõrval oma helluse ja soojusega, toe ja nõu ja jõuga. Meil on koos suured plaanid ning anname endast praegu kõik, et eeltöö oleks korralikult tehtud. Mina annan oma panuse tite teemal, Alar oma panuse kodu teemal. Kodu otsimise ja leidmise saaga on nüüd lõppenud, sellest ka ükskord see facebooki update oli tehtud. Maja me ei osta, ütlen juba eos ära. Kuidas me aga praeguse variandini jõudsime, sellest räägin lähemalt järgmises postituses kui pühad on peetud! Nüüd juttu sellest, mis minuga juhtus enne kui Alar koju jõudis...

Ma jäin haigeks, kohe mehiselt haigeks. Eelmises postituses rääkisin et käisin Sandral külas ja öösel hakkas jant peale. Esmaspäeval käisin ikkagi tööl kui esmaspäeva õhtul läks asi inetuks. Öösel lõi hinge nii umbe ja otsustasin koju jääda, siis kõikus palavik 38-39 vahel. Teisipäeva öösel kadus eluisu ära sest üldse inimese moodi hingata ei saanud, haukuv köha ja hingates vilinad ja räginad. Helistasin kolmapäeva hommikul perearstile ja läksin ka kohe vastuvõtule, kust siis sain diagnoosiks ägeda bronhiidi. Antibiotsid ja siirupid peale, inhalatsioonid ja nii ma siin püüdsin end võimalikult ruttu joone peale saada. Palavik korra käis 40 peal ära aga siis jäi 37 kraadi piiresse pidama. Neljapäeva öösel sain esimest korda haiguse ajal pikali magada, küll suure köhimisega, kuid siiski pikali. Senimaani olin maganud/tukastanud istuvas asendis, sest muidu õhk läbi ei liikunud. Neljapäeval oli üldiselt ka päevasel ajal juba parem. Ja tänaseks on juba päris inimene olla. Vot.

Nüüd oleme siin Alariga üksteise uhal mu tervist proovinud paremaks saada ja tundub, et jõulud ei jäägi pidamata. Sõidame täna maale minu pere juurde jõule tähistama ja homme siis Alari vanemate juurde. Täna ärkasin kella 6 ajal üles ja see on viimasel ajal olnud suhteliselt tavaline. Tegin valmis beseerulli, idee saadud siis Brita koogist. Tegin beseepõhja eelnevalt röstitud mandlitega ja vahele siis vahukoore-toorjuustu-mustika möga. Rull ei jäänud väga rull, pigem selline...plönn, aga maitse on hea! Praegu seisab külmikus ja tuleb siis vanemate juurde kaasa. Kingitusi otsustasime sel aastal mitte teha. Ja esimest korda sellise kokkuleppe puhul on osapooled sellest ka kinni pidanud. Meenekotid viime ikka mõlema vanematele, kuid see pole kink, pigem jõulude aegne külakost hea ja paremaga.

Alar läheb esmaspäeval tööle, mina olen teisipäevani kodus lehe peal ja käin ka perearstil uuesti ära. Eks siis näis kas peaksin veel lehele jääma või on paras aeg minna tööle. Ise tahan ma korralikult terveks saada enne, kui haiglasse uusi pisikuid koguma lähen.

Soovime Teile, armsad lugejad, kaunist jõuluaega ja peatse kohtumiseni #meieelu lugude saatel.