Jan. 29, 2017

Niisugust“parimat iga”pole olemas.Peab täitsa loll olema,et tahta abielluda. -Fredy, 6a

26.märtsil 2016 sai minust ja Alarist ametlikult perekond, allkirjade eest ja puha. Ja neljapäeval täitus meie abielu 10.kuu. Kuidas seda kõike kokku võtta? ega lühidalt ei saagi. Meie argipäev on olnud olenemata rutiinist värviline ja kasvame iga ühise hetkega üha enam kokku. Meil on olnud ka murepilvi ja mõned neist tiirlevad endiselt meie kohal, kuid pigem on see ootuse ilu kui kaotuse valu. Mida ma selle kümne kuuga elult õppinud olen? Andmise rõõmu, sõltuvust ühest inimesest, rõõmu väikestest saavutustest ja üheskoos võitlemise kunsti kogu maailma murede vastu. See on olnud imeline aeg. Alar ütleb ikka, et ta armub igal hommikul uuesti. Mina sellest aru ei saanud esiti. Kuid nüüd, kui olen õppinud hindama aega kahekesi (ja püüdnud vältida paanilist mõtlemist perelisast), on mu silmad justkui avanenud. Ma näen teda nüüd selgemalt kui kunagi varem...ja armun igal hommikul üha uuesti.

Neljapäeval, kui meil see mini-tähtpäev oli, siis viis Alar mu tööle ja seega olin ma autota. Midagi erilist ma talle kinkida ei saanud ja kas tegelikult olekski vaja olnud. Kolleeg tõi mu peale tööd koju ja otsustasin hoopis teda rõõmustada koristatud kodu ning ahjusoojade kaneelisaiadega, muside ja kallistustega. Tema tõi mulle pundi imeilusaid roose ja lubas mind välja viia. Ja välja me läksimegi- käisime Yakuzas sushit söömas, arutlesime möödunud aja üle ja rääkisime kõigest mis meid veel ees ootamas on. Arvasin, et käisime Yakuzas mõned kuud tagasi, kuid Instragrami pilte lapates selgus, et käisime viimati seal 1,3 aastat tagasi. TÄIESTI lõpp kuidas aeg tormab. Sel hetkel sai mulle selgeks, et tegelikult tuleb nautida ka iga pisimatki hetke, sest see kõik on kordumatu. Me oleme täna siin ja praegu ja ka see lihtsalt olemine on eriline.

Kirjutan siin blogi kõrvaklapid peas ja vaatan teda diivanil veidi ärritunud olekus olema, sest X-box teeb uuendusi. Ja ta on kogu selle ärrituse juures nii kuradi lummav ja kuum, et ma kohe ei oska normaalne olla :D Lõikasin tal enne soengu pähe, ilusamini kui kunagi varem, nii et jah, kuum. Mul on omad väiksed hetked kui ma üha uuesti armun- valdavalt on need hetked kui Alar kuidagi veider on või teeb midagi, mille tegemist ta ise väga ei adu. Mul võtab siiamaani jala natuke nõrgaks, kui ta mind põgusalt vaatama jääb. Selles pilgus on peidus nii palju ilusat ja sooja, et mul ei jää muud üle, kui olla selle kõige üle, mis meiega toimub, kogu südamest õnnelik.

...tunnen et blogi pealkiri peab 100% paika, sest õnn ongi eluviis. See on meie tunnete ja soovidega täidetud pagas, mida me kasutame tumedamatel päevadel ja taas täidame ilusamatel päevadel.