Feb. 15, 2017

Algaja rõõmud ja preili Merlin

Päris alguses ei saa sa olla parim. Selleks, et olla parim, tuleb teha tööd ja näha vaeva. Parima tiitel teenitakse välja, seejärel tekib usaldus ning austus. Ei saa eeldada, et peale lühiaegset tegevust oled milleski jube hea. Räägime täna siinkohal algajatest, värsketest alustajatest.

Kindlasti on teie hulgas neid, kes lõikasid kunagi esimest korda päris esimese kliendi juukseid, paigaldasid esimest korda ripsmepikendusi, lakkisid esimest korda küüsi, tegid esimest korda maniküüri, tegid oma esimese medium rare veisefilee, esimese maali, esimese vastuvõtu patsiendiga, esimese puudrikihi pruudi põsele, esimese rehvivahetuse, esimese pitsa, esimese smuuti, MIS IGANES, aga esimest korda. Oli ju hirmus? Muidugi oli, ja tõenäoliselt ei olnud see ka ideaalne saavutus. Mina oma töös olin ka päris esimest korda oma esimese patsiendiga üksinda uuringukabinetis ja see oli väga hirmutav, just see enesesse usu leidmine, et vot ma pean nüüd siin ja kohe saama hakkama, ilma abita, püüdma. 

Mina olen seda tüüpi inimene, kes laseb algajatel enda peal katsetada. Toon mõned näited. Mõned aastad tagasi olid mul ilusad peaaegu et poole seljani juuksed, kuid mingi kusi lõi pähe ja soovisin poisipead. Kui paljud teist oleks pöördunud "suvalise" juuksuri poole selle plaaniga? Jah, tean juba vastust. Tol ajal elasin veel Narva mnt ühikas, mille alumisel korrusel oli /ja vist siiani on juuksurisalong Mangoolia.  Kuna mul on alati värk sedaviisi, et kui mõte tuleb -> pean kohe saama, siis helistasin sinna ja kohe saingi. Ja seal oli praktikal üks kutseka juuksuri eriala tudeng Ott, praktikant, ja ma lasin tal seda lõikust siis teha...muidugi ma kartsin, ja mitte vähe, kuid see oli üks mu meeldivamaid külastusi juuksuri juures, sest tulemus oli super äge ja värskendav. Olen püüdnud sama sonksi saada ka oma tavapärase juuksuri poolt kuid ei, never the same.

Mõned korrad mil mul on juhtunud õnnestuda haiglas ise kanüleerimist vajada, siis vot see on asi mida amatöörid mu peal teha ei tohi :D selle peale võib mul pildi lihtsalt kasti visata ( jah, mulle teisi meeldib torkida küll). Kuid olles praktikant ( ehk siis ülim algaja) kooli ajal ning erinevates osakondades praktiseerides oli tihtipeale patsiendi vastus tugengi tegevusele EI. See on kurb, sest kus kohas ma siis õpin? 

Mul on üks sõbranna Merlin, imearmas ja tore inimene, pooleteist aastase preili Melanie emme ja mulle üks kallimate seast. Ja tema alustas oma teekonda küünte teemal. Eilse sõbrapäeva tarvis oligi plaanis õhtul külla minna ja lasta tal minu küünte peal siis harjutada geelküünte hooldust. Ise ta oli küll pabinas ja ikka oli see alguse hirm, kuid minu meelest sai ta oma tööga väga hästi hakkama. See on ju loogiline, et käsi natuke tudiseb ja asjad ei seisa nii visalt sõrmede vahel ja justkui pole tegevusele vahepeal õiget asendit ja nii edasi. Oluline oli minu jaoks näha inimese silmis seda kirge millegi kallal nokitseda. Olen nüüd mitmeid kordi käinud maniküüris ja see oli üks mu meeldivamaid kordi, sest tavapärasele konveierile vahelduseks keegi reaalselt uuris ühtepidi ja teistpidi et kõik oleks timm. Kuna tubli sõbranna vajab hetkel endale ohvreid kelle peal natukese raha eest harjutada, siis olge julged ja laduge oma küüned letti, tulemus on väga ilus ja puhas :) Kirjutage selleks mulle kas kommentaari või feissbuuki või siis võtke temaga otse ühendust, leiate ta Fb vahendusel kasutajana Prl Merlin.

Leian, et igale algavale tegijale tuleb anda võimalus, sest vastasel juhul võtad sa temalt ära võimaluse areneda. Kas pole mitte tore olla milleski väga hea? Selleks saab vaid töö ja pideva harjutamisega. Teinekord kui on võimalus saada teenust algaja käest siis tegelikult tasub see risk võtta. Alati on võimalus, et totaalselt pekki asi keeratakse, kuid võib minna ka nii, et oled teenusega üli rahul. Seega 50/50 ja pigem elada elu põnevalt kui igavalt :)