Feb. 25, 2017

Kodulugu 2

Tänu sellele, et sel nädalal oli töönädal lühikene ning neljapäevane tööpäev poolik, saime maale minna juba neljapäeva pärastlõunal. Tegin toitumiskava järgi toidu karpidesse kaasa, pakkisime asjad kokku, kassike transpordikorvi ja minek.

Kuna nädala jagu polnud pliidiall tuld olnud, ajas alguses jubedalt sisse ja pigem tegime toas tuulutust kui kütmist, kuid kui lõpuks hoo üles sai ja tuppa natuke sooja tuli, saime ka ehitusega peale hakata. Jõudsime neljapäeval uskumatult palju asju tehtud. Saime poolel majal seinast teise ringi laudu maha ning  üheksa kihti (pluss veel mõni vist) tapeeti ära, mis oli lausa naeltega (ja neid ei ole mitte vähe) seina kinni taotud ning lammutasime viimase jupi vaheseina ära.

Reedel saime teisel poolel majast teise kihi laudu, vineeri ja tapeeti seintest maha ning alustasime ühe poole maja lae lammutamisega. Ehk siis ka laes oli värvitud laudis, mille alt koorus välja väga ilus võimsate taladega lagi, millest tahame talad kindlasti ära puhastada ja säilitada, sest see loob sellise mõnusa maalähedase atmosfääri ja on ühtlasi ka väga ilus. Reedel oli hea töödega kohe alustada sest eelmise päeva kütmisest oli tuba veel mõnusalt soe.

Täna saime maha teise poole maja lae ning selle alt ilmus välja siis samuti võimas puitlagi koos suurte laetaladega, mida samuti säilitada tahame. Sellega tänaseks ka piirdusime. Koristasime kogu alla kukkunud jama ära ning järgmine nädalavahetus alustame põrandate lammutamisega, et näha mis seal all ka toimub.

Eile leidsime tapeedikihtide vahelt ühe vanavana pildi, kus on peal mees, naine ning väike laps. Alari ema aitas välja otsida nimed ning nüüd me teame nii nime- kui nägupidi meie kodu esielanikke. Veidi hiljem koorus välja ka pildi teine pool, kuhu peale on kirjutatud kaks nime ning see aitaski Alari emal selgusele jõuda kellega tegemist on. Igatahes on see väga tore, et see pilt ja pildi teine pool said seina seest päästetud ning plaanin need ära raamida ja jätta kodu ajaloovaramusse. Leian, et selliseid asju tuleb säilitada, sest sellel on oma suur väärtus ja tähtsus ning ausaltöeldes mina nende tigedate hingedega mässata ei julge, ma tõesti ei soovi oma koju kummitusi ja paranormaalseid nähtusi. Selles osas Alar ikka ütleb et ma olen täitsa lollakas, et selliseid asju usun, kuid nii on. Ja õnneks on Alari emaga mul selles osas üksmeel.

Kuurialt leidsin vana madala kapi ka, millega järgmine nädalavahetus tegelema hakkan- käin liivapaberiga üle ja immutan tumedat tooni vahendiga ära, millest mingi hetk saab vannituppa selline kapike, kuhu peale saab panna näiteks korvi kus sees on mingid vahendid ja näiteks rätikud. Tahan ikkagi natuke sellist "vana värki" meie kodu keskkonda alles jätta.

Alar on mul äraütlemata tubli mees, nii töökas ja asjalik, ja tõesti- kõike ta oskab! Pole vist asja, millega tema hakkama ei saaks. Milline rõõm. Ega see töötegemine meil seal maal nii väga ludinal ei läheks, kui Alari vanemad meile nii suurt abikätt ei osutaks- neist on meile tõesti väga palju abi. Minul on küll ämma ja äiaga roppu moodi vedanud. Mul oleks nagu peaaegu kaks paari vanemaid- päris enda omad ja poole kohaga ka mehe vanemad. Päris suur õnneseen olen ikka.

Meie kodu edeneb. Mustemad tööd saavad õige pea otsakorrale. Siis käime ja puhkame nädalakese Egiptuses ja laseme sama suure auruga edasi- tuleb vesi ja kanalisatsioon tuppa saada, teeme uued laed ja põrandad, vahetame aknad ja siis saab juba seintega tegelema hakata. Selleks ajaks on ka juba natuke soojem õues ning saan ka aiatöödega peale hakata. Imeline aeg :)