Mar. 5, 2017

Kodulugu 3

"Õnneotsija sarnaneb joobunule, kes kuidagi ei suuda oma kodu üles leida, kuid teab, et see on tal olemas" - Voltaire. Ma teadsin alati, et mul on kodu- seal kus on minu vanemad ja vend. Ma teadsin ka alati, et korter, kus praegu elame, on küll kodu, kuid tegelikult ei ole ka kodu, sest siin ei ole kodu tunnet. Eile maja kallal toimetades tundsin, et nüüd on meil päris oma kodu, see kus on meie käekiri ja sirguvad meie väikesed võsukesed, kes saavad öelda kord, et vot see on meie kodu, teades ja tundes nii.

Seekord läksime reede õhtul juba maale valmis, et laupäeva hommikul suure hooga peale hakata. Mis me siis sel nädalavahetusel korda saatsime? Kuna seinad ja laed olid meil juba paljad, siis seekord lammutasime ära ka põranda, mida nagu ikka- ei olnud ainult üks kiht. Kuid muld ja kivid sealt välja tulid ja täpselt nii nüüd ongi. Ehk siis kogu lammutustöö on meil nüüd tehtud. Lagi on puhas, seinad on puhtad, vana põrand on üles võetud ja mullapind tasandatud. Nüüd on meil tarvis korralik koormatäis liiva, et teha põrandale liivapadi, mille peale siis juba soojustus ja uus põranda karkass tehtud saab, varsti. Tühjaks sai ka tehtud köögi alune kelder.

Kuna kevad paistis sel nädalavahetusel meie kodu õuele, siis mina olingi valdavalt õues. Laupäeval sai kõige rohkem lehti täis hoovi osa riisutud ning suur ja metsikuks läinud sirelipõõsas uuesti põõsaks pügatud. Alar raius maa seest oma mehise jõuga ka kibuvitsa põõsa välja. Varem oli keldrisse käimine maja kõrvalt seinast aga selle ma ladusin kividega kinni (seestpoolt on juba kinni valatud varasemalt) ja selle ees olevat maapinna lohku täitsime siis üleliigsete kividega, mis põranda alt mulla seest välja punnitasid. Nii saame selle lohu varsti ühtlaseks, kui väike mullakiht ka veel peale saab. Täna hommikul olid miinuskraadid ning seega riisumisega jätkata ei saanud. See koht, kuhu meil tuleb terrass, oli varasemalt taimedega piiritletud. Heki taoline asi, mis siis mööda tugesid uhkelt kasvas ning mille me ämmaga üheskoos maast lõpuks välja saime. Nüüd on see nurk ka puhas ja kevad võib rahuliku hooga muudkui tulla. Järgmine nädalavahetus tassime rõdult igatahes laua ja toolid ja keldrist grilli maale kaasa juba (muidugi kui lumi nüüd jälle maha ei otsusta sadada...).

Kui esimesel päeval oma majja sisse astusime, oli seal mööbel, kaks kihti lage, topelt põrandad, kaks kihti laudseinu, mille all oli veel 9+ kihti tapeeti. Nüüd on meil muldpõrand, mehised palkseinad nind üüratu ilusate ja võimsate taladega ja laudisega lagi. Ja meil on pliit. Meil on juba natuke korrastatud hoov ning meil on suur tahtejõud. Meie kodu tuleb imeline.

Nüüd, kus sees on räpane töö tehtud ning vana kraam kõik väljas, tuleb meil hakata tasapisi uuesti ehitama. Lammutustööd said meil selle nädalavahetusega ammendatud. Meie meeskonda kuuluvad ämm ja äi ka, kellest on meile ikka tohutu abi. Abikäed igasuguse vana kraami minema tassimisel, nõuandjad, tugiisikud, võrratud inimesed ja nii kallid meile. Iga töise päeva õhtul saime ka sauna ning kasevihaga vihelda, mis andis korraliku punkti raskele päevale. Nüüd oleme kodus, Alar üldse magab, sest tema teeb seda kõige raskemat tööd maja kallal, mina katsun lihtsalt mitte jalgu jääda ja aidata nii palju kui saan ning kui aidata ei saa, askeldan hoovi kallal. Ja meie kassike, kes meiega igal nädalavahetusel maal kaasas käib ja Alari vanemate kodus koos teise kassiga elutseb...tema on meil üldiselt kõige rohkem väsinud koju jõudes- praegu magab toa teises otsas ja ma kuulen siiani ta nohisemist. Tasapisi paistab nüüd kodu välja ning maja ümbrus on enam-vähem korda saanud. Mõnus..ülimõnus on see maaelu.

Jah, on küll seljad haiged, lihased kanged, väsimus. Aga kõige suurem on õnnetunne. Üheskoos, teineteist hinnates, väärtustades, teineteise heaolu nimel töötades armastamine. "Oma kodu tunne on kõige tugevam siis, kui selle heaks on midagi oma käte ja mõistusega tehtud"- Arnold Rüütel.