Mar. 7, 2017

Hetke võlu

See on nii kreisiii, see kuidas aeg lendab. Veel mõned nädalad ja ma olen olnud juba tervenisti aasta abielunaine. See kõlab kuidagi nii lõplikult, nii vanamoodsalt, nii rutiinselt. Tõde on see, et see on olnud üks äraütlemata vinge aasta. Nii palju uusi kogemusi, nii palju uusi emotsioone, probleeme ja lahendusi, nii palju ilusaid ühiseid hetki. Teen täna väikese tagasipõike ajas, mil mina ja Alar veel päris üksmeelel ei olnud, kuid midagi head meid siiski sidus. Räägin mõnest hetkest, mis mul ikka ja jälle meenuvad kui ma teda vaatan.

Elasin tol ajal veel Nooruse ühikas, kui meil Alariga asi susisema hakkas. Alguses elas siis Alar ka veel Soomes ning me nägime suhteliselt harva. Ja kui ta päeva pealt Tartusse kolis, oli  pilt selge, et ega nüüd mul enam pääsu ei ole ka. Küll aga ühikas ta mul kordagi külas ei käinud. Me lihtsalt polnud veel seal maal oma asjadega. Ja mina tema korteris ka ei käinud. Selle eest oli meie vallutada terve Tartu ja nii need "kohtingud" möödusidki. Me käisime väga palju kinos, käisime palju jalutamas ja väljas söömas. Mul on nii hästi meeles üks talveilm mõned nädalad enne aastavahetust, kui kõndisime Emajõe ääres, seal Atlantise poolses servas, treppidest alla Pläsku poole, ja siis esimest korda käest kinni võtsime. See tundus sel hetkel nii tobe ja vastik ja tore ja armas samaaegselt.

Ja üks hetk on mul meeles meie esimesest Valentinipäevast. Selleks ajaks olin kolinud Kaupmehe korterisse ning korraldasin meile siis õhtusöögi. See oli päris esimene kord, kui ma talle süüa tegin. Vaaritasin kokku igasuguste ürtide ja köögiviljadega võimalikult punase püreesupi, küüslaugumaitselise pika saia supi kõrvale ja koogi. Ja vein oli ka. Ja siis helises uksekell ja ta oligi kohal- suur punt tulipunaseid roose ja punane karp. Ja selle karbi sees oli sõrmus. Ma tundsin kuidas mu magu happeliseks muutus ja veidi iiveldama ajas. See oli lubaduse sõrmus, lubadus olla siin ja praegu ja jääda, alati jääda ( ja ta jäigi! ). Mul tuleb see tunne ikka ja jälle meelde, ja see pilt mu silme ees, kuidas ta pabistas. Mul oli seljas uus musta värvi kleit ja temal uus musta värvi triiksärk. See kõik oli nii ilus, ja sujus uskumatult hästi. Peale söömist ja emotsioonide üleelamist saime kokku Big Benis tolleaegsete tuttavate Anni ja Kallega, kellega siis peale Big Benis söömist läksime Cinamoni Fifty Shades of Grey esimest osa vaatama. Peale seda läksime veel minu poole, rääkisime ja siis saatsin Alari viisakalt ära. Sel õhtul käis see esimene kiiks peast läbi, et midagi ilusat ja suurt on siit tulemas.

Vahel mulle meenub hetk, kui ma Alari esimest korda oma perekonnaga kokku viisin. Onu Jaani sünnipäev toimus L-Virumaal Bartohouse'is. Seal oli reaalselt terve suguvõsa koos ja ta pidas nii tublisti vastu. Va see het, et ta koos mu isaga end suht kapsaks jõi :D Eks paps pani proovile ja noh, teada värk kui kaks meest omavahel üksteist ületama hakkavad. See oli esimene õhtu, kus härra reaalselt ise tahtsida tahtis. Mul on meeles see häbi pilk, kui ma meelt avaldasin tema purjus oleku suhtes. Sellegi poolest sellest õhtust alates oli ta meie suguvõsas sees ja kõik võtsid teda kui oma jopet, kauaaegset liiget, just nagu oleksime terve igaviku juba koos olnud.

Ja nii need sündmused arenesid- tutvus minu perega, siis mina tutvusin tema perega. Kusjuures tore on see, et mõlemate puhul oli tutvumise hetkel kellegi sünnipäev ja rahvast palju koos. Mina kohtusin Alari vanematega esimest korda Alari isa sünnipäeval. Nagu kamoon, kas oleks veel paremat aega saanud planeerida :D Mäletan, kuidas minu vanaema Alarit ükskord põrnitses,kui maal käimas olime ja siis sosistas mulle kõrva, et see mees- see on see õige, hoia kinni. Nojah, ma siis kuulasin ja mõtlesin ja eks ma siis hakanudki temast rohkem kinni hoidma.

Loomulikult meenub tihti mulle meie kihlumine ja pulmapäev. Need on need kõige ilusamad hetked, milles peituvaid tundeid ja mõtteid eelistan ikka ja jälle hoida hoopis iseendale. Need on kuidagi nii...puhtad ja..kuidagi isiklikud. Varsti saab juba terve aasta abielu. See on olnud minu elu kõige ilusam aeg, nii palju on olnud õppida ja kogeda, nii palju vastutust ja arvestamist. Enne pulmi ikka mõtlesin vahel, et isver see on kuidagi nii lõplik ja äkki matab selle kire ja armumise tunde ära, kuid ei, kõik on mitmekordne hoopis. See sisemine leek, see on kasvanud veel suuremaks. Ma tean, et meil mõlemil on nii.