Mar. 19, 2017

Kodulugu 5

Ei taha enam Tartusse tagasi sõita pühapäeva õhtul, no kohe üldse ei taha! Maal on nii hea olla, rahulik. Kuigi kogu aeg toimetame ja askeldame ja väsitame end, kuid siiski on see palju rohkem puhkus, kui lihtsalt korteris olla terve nädalavahetuse mitte midagi tehes.

Niisiis. Kuna ma käisin reede õhtul hambaravis juureravi tegemas, siis ilmselgelt meist reede õhtul maale minejaid ei olnud, sest mina olin valudes ja Alar lihtsalt väsinud raskest nädalast. Laupäeva hommikuks olid ebameeldivused peaaegu et unustatud, seega pakkisime asjad koos kassiga kokku ning võtsime suuna KOJU. Laupäeval sai viimased põrandatalad välja lõigatud, keldrisse laotud sein viimase viimistluse ning nüüd on toas päris puhas plats. Peale reisi hakkame tasapisi põrandat üles ehitama ja soojustama. Hoovis sai järgmine ala riisutud ning meisterdasin ka jõe äärde uue trepi. Varasemalt oli sinna telliskividest laotud trepp, mis oli päevi näinud ja mõtlesin, et teen uue ja ilusa asemele. Kui sealt kive välja urkisin siis leidsin ühe kivi alt 1-kroonise paberraha. Kahjuks suurt kullapada sealt kivide alt välja ei tulnud :D Aga trepp sai ilus!

Pühapäeval mässas Alar kuuriall, lõikas puumaterjali, mida sinna väga palju lammutuse ajal kogutud sai. Nüüd me tõesti tükk aega küttepuude pärast muretsema ei pea. Pühapäeva lõunal tegime ka une. Kõht oli täis ja küljealune soe, see uni surus nii agressiivselt lihtsalt peale. Tänu sellele uinakule ei ole meil täna õhtul nii meeletu väss peal, nagu tavaliselt olnud on. Peale uinakut mina natuke veel riisusin ja Alar vedas vana kraami lõkkeplatsile. Siis panime selle jama põlema, et kahe päeva jooksul kokku tassitud kärutäied lehti ka ära põleks, siis on järgmiseks nädalavahetuseks hea puhas plats.

Laupäeva õhtu käisid Alari vanemad veel Alari tädi sünnal ning me käisime sel ajal siis saunas ja lihtsalt lebotasime. Käisime Pala poes ka, mõtlesime et teeme natuke kooki. Valmis sai siis vahukoore-kohupiimakreemi-maasika kook ja oh kui lihtne ja hea. Suhted vanematega on kuldaväärt, nii oma ema ja isaga kui ka abikaasa vanematega. Õigete ja siiraste suhete alus on ikka ja alati vastastikkune austus. Nii see lihtsalt on, ja see teeb suhtlemise nii lihtsaks, pingevabaks, nauditavaks. Alar pole ju peres ainus laps, tal on kaks venda veel. Küll aga oleme alati meie need, kes on kohal, abis, olemas. Seda on kurb inimese silmis näha, kui ta on andnud kõik mis on anda oma lastele ja kui on aeg vastu saada, öeldakse, et ei ole aega. Kuidas sul ei ole oma vanemate aitamiseks aega? Vot ei mahu pähe. Me käime mõlemad tööl, ehitame oma maja sisuliselt maast ja madalast, aitame Alari vanemaid nii palju kui saame, abistame minu vanemaid nii palju kui saame. Ja iial ei vingu, et ei jõua. Õnneks oleme neil meie ning polegi tarvis suveniire diivanile, kasu ju sellest ometi pole. Suveniirid, nii Alari isa armastab ikka öelda laiskade kohta, ja see on üks äraütlemata hea ja tõetruu väljend.

Vot nii. Järgmisel nädalavahetusel lähme küll maale, aga tegutseme ainult laupäevase päeva, õhtuks tuleme linna tagasi Holgeri sünnipäevale ning pühapäeval  pakime oma kohvrid kokku, viime kassi Jõgevale hoiule. Esmaspäeval lähme Tallinna, kust siis teisipäeval soojamaa poole puhkama sõidame. Reisult tulles algavad ehitustööd kodu kallal, et suve lõpuks majja sisse kolida saaksime. Ilus elu.