Apr. 5, 2017

Honeymoon vol 2 ehk kuidas me Egiptuses puhkasime

Me oleme tagasi! Tagasi Eestis ja tagasi kodus, ja tagasi blogis. Nõndaks, siit tuleb nüüd üsna pikk jutt meie reisil käigust. Muidu oli postituse nimeks Habibi Puśkin, aga server seda läbi lasta ei soovinud. Miks siis selline pealkiri? Sellega kaasneb üks lugu. Kui TEZ tour veel Venemaalt massiliselt turiste Egiptusesse viis (enne lennuõnnetust mõne aasta eest), olid kohalike reisikorraldajate jaoks kõige meelsamad just need samad eakamad vene rahvusest prouad, sest rahaga olid nad lahked ja natukese ullikesed ka. Habibi tähendab meie keeli "kallis", ning kuna tegemist oli just eelmainitud kontingentiga, siis ei kutsutud neid prouasid mitte ainult habibi'ks, vaid habibi puśkiniks. 

Lend läks kell 7 hommikul Egiptuse poole. Kohtusime kogu kambaga ( kokku oli meid 9) lennujaamas tunnike enne lennu väljumist. Lennukis istusime kõik lähestikku koos ning ega seal suurt miskit ei olnudki, lennureisid on minu jaoks sellised...natuke creepy'd. Kohale jõudes tervitas meid mõni turvakontroll, soe ilm ning seiklushimu. Olime hotellis Magawish, mis nii reisikorraldaja kui ka kohaliku giidi sõnul pidavat olema mitte just kõige parem valik, kuid olles käinud juba 5 korda eelnevalt Egiptuses ning ema üle 30 korra, siis olime mõlemad ühel meelel, et olime teinud parima võimaliku valiku. Miks? Me tahtsime rahu ja vaikust- saime, sest oli keskusest veidi eemal. Tahtsime mõnusat rannajoont- saime, sest meie hotelli rannajoon oli 1,5 km pikk!!!!!! Vette minek oli lauge ja puhas. Tahtsime head sööki ja oh jah- seda me tõesti saime, liiga paljugi saime. Samuti oli hotelli personal väga tore ja sõbralik. Ehk siis jäime hotelli valikuga väga rahule. Saime eraldi ühekorruselised majakesed. Neli tuba oli järjest ühes majas ning ühe pere oma siis kohe kõrval olevas majas. Selline ridaelamu süsteemi meenutav majutus. Iga toa ees oli terrass ja laud-toolid, tuba oli ruumikas. Mida sa veel elult tahad?

Esimesel päeval saime kohe hotellitoad kätte. Tavaliselt toimub hotelli registreerimine alates kella 14:00st, kuid meile tuldi vastu ja saime toad juba natuke peale kella 12st kätte. Läksime kohe lõunasöögile ning pärast seda juba oligi üheskoos minek randa. Esimene päev on alati selline tutvumise aeg, tutvud hotelli alaga, veega, päikesega, toitudega jne. Meil läks see kõik kambakesi kuidagi väga sujuvalt. 

Enamus päevi me lebotasime rannas ja igal õhtul oli kellegi terrassil kulgemine. Küll aga mahtus meil nende puhkepäevade vahele ka aktiivseid asju. Esimene elamus oli hotelli enda show õhtu, kus esines kõhutantsija ning meesterahvast seelikukeerutaja (terve pika pika laulu ajal ainult keerutas end ja kooris seelikuid üles ja alla nagu vurr). Teise elamusena võiks vist mainida Hurghada rikkaima linna La Gouna ekskursiooni, maa-alust akvaariumi ning Väikeses Veneetsias jalutamist. Ehk siis La Gouna linnak on ehitatud ühe rikkaima inimese Samia Suarese poolt ning aja möödudes aina kasvab. Linna sisse saavad ainult turistid, kohalikud ei saa. Transpordi töölised annavad linna sisenedes oma juhiload ära valvurile ning välja sõites saavad tagasi. Keset kõrbe ehitas piiritletud eksklusiivse linna, kuhu on kaevatud eraldi süvendid Punase mere jaoks, ehk siis neil on seal oma punane meri. Linnakus on palju golfiväljakuid, eramaju ning peenemaid korterelamuid. Väike Veneetsia saab oma nime El Gounas asuva jahisadama põhjal, mida piiritlev tänav on justkui jalutuskäik Veneetsias. Selline armas värk. Akvaarium jäi muidugi väljapoole El Gounat El Dahari linna, kus nägime kõikvõimalikke Punase mere ohtikke ja vähem ohtlikke kalu ning hiljem rannas snorgeldades saime nii mõnegi ära tunda. Käisime ka kristlikus kirikus ning mośees. Väga võimsad kohad. Kristlikus kirikus võisime vabalt sees käia, muidugi mitte altaril, aga üldiselt oli seal süsteem vaba. Mośees pidime jalanõud ära võtma, naised end riietama ning mehed mütsid maha võtma. Samuti oli algamas palvus, nii et saime seal olla sees vaid mõne minuti ning piiritletud alal.

Kolmas elamus oli atv safari kõrbes. Igal ühel oli oma atv millega sõitsime mägede ääres olevasse beduiini külla. Sõit oli päris põnev, sest jubedalt raputas ja selline rivis sõitmine oli väga äge. Olgu öeldud, et kõrbetuul on päris rets. Igale ühele anti pähe ka rätik, mis kattis nii pead kui poolt nägu ( pilt on instas üleval). Beduiini külas saime kaamlitega sõita ja see endiselt on üks hirmsamaid asju maamunal. Iga kord on sihuke tunne et kui kaamel end jalule ajab siis kohe lendan üle nipli. Aga edukas proovisõit on see igal korral. Vägev! Peale Kaamlisõitu joodeti meile teed ning saadeti uuesti minema. Beduiini külla sõitsime ca 11 km ja tagasi ca 13 km, seega päris pikk sõit. Reisi lõpuks olid kõikide riided ilusad liivapruunid ning nagu täna veendusin, siis 95 kraadine masinapesu koos valgendiga mitte midagi ei muutnud selles värvis :D

Siis me sattusime veel kohalikule kalaturule! Oh my! Terve turg oli värsket kala täis, põrand oli veest ja kalalimast ligumärg ja kogu see aroom sinna juurde. Aga see oli üks ägedamaid elamusi. Teine analoogne wau efekt tekib mul igal korral puuvilja turul. See on ikka meeletu valik seal. Kalaturult ei hakanud tead kala ostma eksole :D Aga puuviljaturult ostsime küll maasikaid, apelsini ja banaani- nii maitsev! Söö või lolliks aga sõna "dieet" koputas kogu aeg kuklas. Ühel õhtul käisime ka tänaval kauplemas- ostsime natuke nänni kodustele kaasa ja saime ka paar särki ja koti. Kui särgi hind algas 250 kohalikuga siis kätte sain lõpuks 70 kohalikuga. Kogu see kauplemine käib sealse ostu-müügi juurde. Teisel õhtul käisime siis mõni aeg tagasi valminud ostukeskuses Senzo mall. See oli minu jaoks shokk. Seda laadi Egiptust ma ei olnud iial näinud. Seda seetõttu, et see koht oli totaalne Euroopa. A'la mini-Ülemiste või Põhjakeskus. Fikseeritud hinnad, emotsioonitud kassapidajad. Elamuse sain, kui pesupoes mind kohalik burkaga naine rinnaümbermõõtu mõõtis. See oli nii loomulik ja samas nii ebaloomulik. Igatahes on sealne pesuvalik ikka imetlusväärne. Kui midagi üldse sealt osta oli, siis see oligi pesu.

Seltskonnast siis ka- mina, Alar, minu vend Argo koos oma kaaslase Kerliga, minu ema Ivi ja isa Raivo, meie sugulane Tiina koos oma poja Kristo ning kaaslase Aimariga. Kokku üheksa ning parim kamp kellega reisil käinud olen. Nii suure hulgaga polegi käinud kunagi ning tegelikult oli täitsa korduvalt teemaks sellise tripi traditsiooniks muutmine. Pärast lennujaamas tegi emps muidugi ka nalja, et Noh reisile tuli meid 9 aga kas tagasi läheb 10 või? Vaatasime Kerliga teineteisele otsa aga no mida pole seda pole :D 

Kui Egiptuse lennujaama jõudmine piirdus mõne kontrolliga, siis sealt kodupoole tulemine nii lebo ei olnud. Algas kõik sellega, et enne lennujaama isegi sisse ei saanud enne, kui oli ette näidata elektrooniline lennupilet ning pass. Meid oli reisikorraldaja sellest informeerinud ning sellega meil probleeme ei olnud ka. Järgmiseks oli kohvri ja käsipagasi läbivalgustamine koos meie endiga. Järgmisena ootas meid kohvrite ülekaalumine ning pardakaardi saamine. Kohvrid antud, täitsime uuesti väikesed blanketid et me ikka maalt ära läheme. Need paberid andsime järgmises passikontrollis ära, kuhu löödi pitsat saabudes passi löödud viisa peale, et ikka päriselt läheme ära. Siis vahepeal kontrolliti uuesti meie passe ja pardakaarte. Seejärel oli uuesti käsipagasi läbivalgustamine ning rivis löödi mehed ja naised eraldi järjekorda. Naisi kompis läbi naine, mehi mees. Siis oli VEEL ÜKS viisa templi kontroll ja vahetult enne lennukile laskmist rebiti siis pardakaart ära ning saime lennukile. Lennukis istusime enne tõusi ca ühe tunni, sest kohvrid olid valesti personalil kokku loetud, ehk siis arv ei klappinud paberitega ning nii me seal siis ootasime kuni kohvrid üle loeti. Vahepeal kutsuti eraldi kontrolli lennukis veel üks burkaga naine koos väikese lapsega. Ja siis me lõpuks saime sealt tulema! Lend läks hästi, maandumine samuti. Kodumaale saabudes tervitas meid päike ning suur rõõm. Pildil siis Alar oma uue naisega mośees.

Kui kõik pildid arvtisse saavad, siis annan teada ning saate pilte vaadata galeriist :)