Apr. 10, 2017

Kodulugu 6 ja 7

Nõndaks. Püüan siia takkajärgi kirjutada nüüd lühidalt meie eelnevast nädalavahetusest maal ning natukene ka sellest nädalavahetusest, mis just möödus.

Eelneval nädalavahetusel oli Alari isal plaanis puud ära lõhkuda. Kohale toodi spetsiaalne lõhkumismasin ja kohale kutsuti siis kõik perepojad. Imede ime ja kõik kolm poissi olid vapralt isal abis. Rõõm :) Ühesõnaga, sel nädalavahetusel maja juures toimetamisel ma Alariga arvestada ei saanud, küll aga oli mul seal piisavalt aega ise tegevust leida. Natuke riisusin, korjasin oksi, pühasin paar põõsast ja siis lõi kusi pähe. Võtsin käsisae ja kirve ja raidusin ette jäänud vana õunapuu maha. Laasisin ära, tassisin oksad lõkkesse ja olin jube uhke enda üle. Toas koristasin keldri põranda sinna tekkinud prahist ja tolmust ja kividest puhtaks ja natuke kütsin elamist soojemaks-kuivemaks (jah meil on endiselt liivapõrand, aga see peab ka kuivama :D). Peale oma kangekaelset õunapuu maha raiumise plaani olid mul kaks pikka päeva ja kolmas otsa normaalsed valud kätes, ju siis sai natuke üle punnitud. Aga mis teha, puu-jäi-ette.

Sel nädalavahetusel olid meil samuti rohkem aia tööd. Alar võttis veel 5 puud maha. Kolm neist õunapuud ja kaks tükki siis alõtśad. Vedasime oksad, Alar lõhkus puudest saadud notid ja mina ladusin riita. Selline tore toimetamine. Natuke riisusin, võtsin sirelit veitsa õhemaks, ikka ja jälle kütsime ahju. Sel nädalavahetusel suurt töö tegemist ei olnud. Miks?

Sest tegelikult laupäeval kella 3 ajal me juba sõitsime maalt Rakvere poole minu vanemate juurde, et sealt edasi Tallinnasse minna peretuttava sünnipäeva tähistama. Kuna teised liikmed osutusid võtjateks, siis mina olin kaine sang ja tõin pere koju tagasi Tallinnast. Ööseks jäime siis mu vanemate juurde. Pühapäeva lõunal oli mul hambaarsti saaga vol 3, kus siis juurekanalid ära täideti ja plomm peale sai. Ehk siis selle hambaga on nüüd kõik OK. Mainiks ära ka selle, et see oli üks esimesi hambaravis käimisi, kus mul oli ainult kaks korda valus. Järgmine kord on jälle julgem minna, sest üks positiivne kogemus seal käimisest on nüüd varuks. Kui hambaravis oli käidud, otsustas ema, et vot nüüd lähme kõik õue ja langetame ühe suure puu maha, mis temale ette jäi. Venna tuli ka maale käima ja nii me seal siis karjakesi langetasime. Kui puu oli maas, pakkisime asjad kokku, sõime kõhu täis ja läksime oma kodu maale tagasi, kus siis natuke toimetada veel jõudsime. Ja kella 9 paiku õhtul jõudsime Tartu koju. Tänasest olen ma tööl. Uskumatu, aga ka see on rõõmustav :)