Apr. 21, 2017

Pilved paradiisis?

Päevad ei ole vennad, eks see nii kipub ikka olema. Igapäevased mured ja pisikesed pinged kogunevad meie sees olevasse anumasse, kuni ühel hetkel kaas enam kinni ei pea ja kõik vallandub. Suurt kontrolli selles olukorras ei ole, aga peab püüdma.

Ikka ja jälle peetakse mind ja Alarit harmooniliseks paariks ja vahel ikka on päevakorda tulnud küsimus, et kas me tülitseme üldse. Mõelge nüüd korra, kui jäär ja skorpion oma emotsioone näitama hakkavad. Jah, me tülitseme. Praegu on üks nendest perioodidest, kus ühise keele leidmine on natuke keerulisem, kui tavaliselt. Eks seda kõike tekitavad korralik unevõlg, rahaküsimused ja sisemine hääl mis ikka ja jälle karjub tegemata asjade üle. Meil oli üleeile päris kole tüli. Läksime maale et grill homseks peoks korda teha ja nipet-näpet veel ja no hakkas see lumepall veerema ja päris suure hooga, kuni lõpuks siis ikkagi see rahmakas ära käis. Mitte, et me koos nüüd õnnelikud enam poleks jne, seda kismat oli igatahes vaja sest kaua sa jaksad koguda, aga eks veits annab ikka tunda, et õhk on natuke paksuvõitu.

Mul on praegu periood, kus ma enda sees tunnen et kõik ongi pask. Jah, isekas, aga selline ma kord olen- neurootiline, nagu eilsel koolitusel järeldati. Eilsest koolitusest tahan teile hiljem pikemalt rääkida, oli asju, mis olid minu jaoks väga põnevad ja täiesti uus info iseenda kohta. Ehk siis muretsen selle pärast, kas maja saab ikka sügiseks valmis, muretsen raha pärast, kas ikka tuleme toime omal käel, muretsen oma dieedi pärast sest see tropp kaal lihtsalt seisab olenemata pingutustest, muretsen tite värkide pärast, muretsen juba ette mai lõpu poole ees ootava opi pärast, nüüd ma muretsen isegi ilma pärast, sest homne sünnipäevapidu on aida all ja ma tõsimeeli ei taha kutsutud külalisi kuubikuks külmetada. Ehk siis jah, muret on. Ja tegelikult peaks olema täiesti chill, sest see muretsemine ei tee praegu kasu mitte kellelegi, aga kord juba olen selline.

Püüan oma sisemise ängi välja elada trenni tehes. See natuke laseb ikka auru välja ja annab veidikene kergema hingamise. Neid sedalaadi perioode juhtub mul ikka ja jälle, seega ei ole see minu jaoks midagi tavatut, lihtsalt keerulisem on olla ja teha ja endast anda, kui sa end korra kuhugi kaotanud oled ning Alaril on ka raske, kui naine enda sisse elab ja plahvatades karjuma kukub. Ma saan sellest kõigest aru ja ma pean sellest kõiges ise üle olema. Hall reede, mis parata. Homme on pidu ja olgu see siis üks kuradima tore pidu!