May. 8, 2017

Kodulugu 11

Kõik hinged igatsevad kodu järele. Omada ühes kohas tugipunkti, turvalist sadamat, mis ootaks neid, ükskõik kui kaugele nende uitamised neid ka ei viiks.- Charles de Lint

Ma tänan maad ja taevast, et mul on koht, mida nimetada koduks, unistuste laekaks. See nädalavahetus oli eelkõige emotsionaalse rahu leidmise aeg. Nädala sees kipun end vahel kaotama oma mõtetesse ja olema tavalisest rahutum. Ilm hoidis meid sel nädalavahetusel, tõesti oli soe ja kuigi pühapäeval meid külm põhjatuul natuke kostitas, oli siiski märkimisväärselt soe. Mis me siis ära tegime? Natuke ikka tegime.

MUL ON ELU ESIMENE AIAMAA! Uskumatu, aga nii on. Veel uskumatum on see, kui palju see rõõmu võib teha. Suuruselt õige pisike, kuid meile kahele piisavalt suur. Kaks vagu värsket kartulit Sonata, üks jupike sibulat- need sai nüüd maha siis pandud. Järgmine nädalavahetus puistan veel porgandi, tilli, peterselli, melissi ja kaks vagu istutan maasikataimi ka. Ideaalne.

Alar mässas kivihunnikuga. Meil oja kaldal olid need kuidagi korrapäratult pilla-palla, kuid nüüd saab need ilusti ritta laotud. Parajad jurakad on, Alaril tükk tööd nendega. Natuke timmisime ukseesist ka, Alar lõikas ukseesise piirded maha ning mina sain ampli koos petuuniatega sinna rippu panna. Nii et nüüd on majaesine päris armas. Tegime ka lillepeenrale kasti ümber, et oleks parem niidukiga mööda saada ja et paremini niiskust hoiaks.

Välja kaevatud kändude aukudele ja mõnele mullalaigule panin muruseemne maha ja kastsin ka igaks juhuks ikka üle, vast natuke ikka läheb kasvama. Järgmiseks nädalavahetuseks jääb meil kogu krundi muruniitmine ja mina saan põõsa ja puude servad korda teha. Õnneks on selleks meil vahendid olemas- murutraktor ja trimmer.

Jõe ääres võtsime välja ka neli pisikest männi istikut ning istutasime kõrvalhoone taha kuivema pinnase peale ning sinna oja äärde mändide asemele istutasime kuuse istikud, mis niisket pinnast paremini taluvad ning tulevikus naabreid meist eraldama jäävad. Maja poolt on suured kuused juba hekina ees, kuid tahame siiski hoovi osa ka eraldatud saada.

Mõtlesime ka välja kuhu septiku paneme ja varsti saame hakata veevärgiga asjatama. Omajagu hoovi läheb üles kaevamiseks, kuid oleme sellega arvestanud ja pigem ilustanud neid kohti, mis kaevamisel puutumata jäävad. Järgmine nädalavahetus toimetame veel õues ja kuuriall ning sealt järgmisel nädalavahetusel läheb akende vahetamiseks. Lõuna ajal õpetas Alar mind ka õhupüssi käsitlema :D 

Miks aga see nädalalõpp selline emotsionaalne tasakaalu leidmine oli? Sest meil oli aega teineteise jaoks, et lihtsalt olla. Meil oli aega rääkida ja jalutada, oma mõtteid jagada ja ootusi-lootusi rääkida. Saime lõuna aeg natuke tukastada ja siis edasi toimetada. Pigem mõjus see nädalavahetus sellise..puhkusena. Maal on kõik teistmoodi. Need igapäevased mured jäävad justkui seljataha, sest maal neid lihtsalt ei eksisteeri. 

Koju jõudes tegime natuke koduseid toimetusi ning söögi valmis. Lõikasin Alari juuksed lõpuks ometi ära ja peale pesus käiku lihtsalt olime kaisus ja lebos. Natuke mängisime lauamänge, mis meil ammu olemas olid, kuid kunagi mängitud ei olnud. Meile oli seda vaja, midagi loksus selle nädalavahetusega minus paika. Mul on sees tunne, et mitte miski ei olegi võimatu, et me saame koos kõigega hakkama. Ilus elu.

Pilte meie toimetuste kohta saate ikka vaadata FOTO rubriigist SIIT