May. 22, 2017

Kodulugu 13.2

Kui me reede õhtul maale jõudsime, läksime kohe oma maja juurde. See koduhoovi rohelus ja veevulin ja linnulaul...see on meie jaoks kui maapealne paradiis. Kuidas saab midagi nii lihtsat olla nii eriline? Oma kodu...see on nii suur asi. Reede õhtul istutasin vanaema käest saadud taimed ( ma ei tea mis need on, aga ilusad on :D ) lillepeenrasse ja siis me lihtsalt potsatasime trepipeale istuma ja olime. Kogusime jõudu, sest teadsime, et laupäev ja pühapäev saab olema karm. Ja nii oligi.

Laupäeval sõime kõhud täis, Alar läks maja juurde esimest akent vahetama ning mina läksin ämma ja äiaga Mustveesse, sest bensu ja õli oli vaja ning saele uut ketti ka. Käisime veel poes ka ja kell 11 saime hakata siis päris päris toimetama. Alar tegeles terve laupäeva ja pühapäeva akende vahetamisega. Seal oli palju jamamist, sest uued aknad on hoopis teise mõõduga kui vanad, seega oli vaja vanad eest ära võtta, ava suuremaks lõigata,loodi ajada, raam ümber teha kuhu aken kinnitada jne jne jne. Mässas seal nagu segane, nägin teda terve laupäevase päeva ainult eemalt, sest mina tegelesin hoopis muuga, sest ma ei saanud teda kuidagi moodi aidata ja samas oli mul kogu hoov, mis oli vaja üksi korda teha.

Samal ajal kui Alar jebis akendega, toimetasin mina laupäeval hoovis. Ühe osa hoovist niitsin ära käsiniidukiga, sest mul oli vaja nädala sisesed patud välja teenida  :D kõrvalhoone taguse niitsin murutraktoriga, mida ma elus esimest korda käsitlesin. Nii äge! Siis trimmerdasin niidukile ligipääsmatud kohad ära ning terve ojaäärse ala. Miskipärast otsustasin ma laupäeval mahukaid trimmerdamise töid teha väikese trimmeriga, millele traksid külge ei käi, et keha küljes ripuks vaid hoidsin kätega kinni. Õhtuks olid käed ikka täiesti läbi. Aga mis sellest! Kitkusin lillepeenra ja kõik muud ääred ka üle, kastsin ja istutasin korvidesse ja amplisse petuuniad ära. Laupäeva õhtuks ca kella 9ks olid Alaril neli akent vahetatud, üksinda. Uskumatu mees, lihtsalt uskumatu mees. 

Pühapäeval hakkas Alar tulevase terrassi ust ja akent ette panema. Lõikas 1/3 lõuna poolsest seinast maha :D Nojah, vaja siis vaja, nüüd on meil seal ilus aken ja uks ees. Amaaaaaazing. Mina pühapäeval trimmerdasin tee äärse ning parkla osa ja jaanipäeva lõkkeplatsi äärse ära, valmistasin ette sõna otseses mõttes ühe hunniku, mille katsin musta kilega ning istutasin aukudest sisse kõrvitsa, õlikõrvitsa, suvikõrvitsa ja arbuusi. Taimed olid ämmal ette ära kasvatatud, seega oli mul ainult istutamise vaev. Käisin vahepeal ja tõin kaks männi istikut ka, nüüd on meil puude istutamise osa vast ühel pool. Selleks ajaks oli Alaril terrassi aken ja uks ees ning kohe kohe valmimas koridori suur aken. Normaalne inimene, kes vahetab pooleteise päevaga ära neli tava akent, suure akna ja ukse ning suure koridori akna. Pühapäeva õhtul ca kella viieks oli meil kõik valmis. Aknad ees,  üleliigsed augud kinni pandud, hoov nagu prillikivi ning räme väsimus. Saime mõlemad päikest, nii et nahk isegi punetas, ilm sel nädalavahetusel soojaga tagasi ei hoidnud. Järgmine nädalavahetus võtab Alar kaks vana akent eest ära ja paneb kinni ning algab septiku paigaldus. Mina olen järgmine nädalavahetus ilmselt pigem passiivne, kuid eks näis kuidas ma sellest opist taastun.

Pühapäeval käisid ka minu vanemad läbisõidul, uurisid järgi mis lapsed toimetavad ja tundsid siirast rõõmu selle üle et me sellise suure ampsu ette võtsime ja et me seda auga ära ka sööme. Meie maja kõrval oleva pere arvates ei olnud vajalik maalt ära kolides kassi kaasa võtta, seega seikleb meil seal vahepeal ringi üks vana isane kass, kellele me lubasime nüüd anda õnneliku pensionipõlve. Ehk siis toidame teda, paitame ja hoiame. Panime talle nimeks Heino, sest ta on tõesti staaźikas ning nii hoiab meid. Praegu me oma kassi Elliet ei ole hoovi kaasa võtnud, sest ta on meil selline arglik toapreili ning igat kolksu pelgab, seega las ta olla Alari vanemate juures rahus, kui me seal laamendame.

Igast päevast on midagi õppida. Mina õppisin sellel nädalavahetusel veel rohkem oma meest hindama ja armastama. Ma ei kahelnud hetkeksi, kui ütlesin talle "jah", et meil tuleb ilus elu üheskoos, kuid see elu praegu...see on pööraselt ilus ja seiklusi täis. Midagi minu mõtetes muutus pühapäeval, kui terrassi aknast välja vaatasin. Rahu tekkis sisemusse ja ma ei kahelnud enam sekundiks ka, et siin, meie kodu hoovis, saavad väikesed varbad murust roheliseks ja pisikesed sõrmed mullaseks.Mul ei ole teha muud kui vaikida ja olla õnnelik, pööraselt õnnelik.

Pildil Heino ja minu toredad kalossid.