Jun. 8, 2017

Kui juba midagi pe*se läheb, siis ikka täie rauaga!

Siit saab alguse üks äraütlemata nõme postitus. Kõik hakkas just tasapisi laabuma ja siis, PÕMAKI, kogu rahuolu pauguga vastu taevast. Et mis siis juhtus? Nonii...

Juba mitu päeva on olnud märgata, et auto ei ole päris "sirge". Ehk siis rattakoopad kord ühelt poolt madalamad, kord teiselt poolt madalamad. Siis kui auto käima panna, siis lööb surve ilusti patjadesse ja kõik on jälle korras. Kuni eilseni, kui ma Lõunakeskusest välja astusin ja parklasse kõndisin ning nägin, et auto on täiega vastu maad. No mitte sõna oseses mõttes, aga rattakoobas mõnuga peaagu vastu rehvi. Ühesõnaga, kogu see õhkvedrustuse süsteem või mis iganes...sellega oli totaalne jama. Hakkasin siis suure hädaga Alari tööjuurde sõitma. Armatuuril karjus punane hoiatuskiri "STOP THE CAR!". Üldse ei olnud paanikas, mkm. Vahepeal oli Alaril sõbraga CarStopis asjad läbi arutatud ja sinna me sõitma hakkasimegi, vaevu vaevu, aga elusalt kohale. Auto tõsteti üles ja remondimees tuli mitte-kõige-rõõmsama-näoga ning ütles, et mõlemad tagumised padjad on puru. Koos töörahaga läheb see "lõbu" meil üle 500 euri maksma. Mis seal ikka, oligi jube palju ehitusraha meil ju :D Selge see, et mis liigub see kulub ja eks see väljaminek tuleb nüüd teha, sest ega teisiti ju sõita ei saa. Meist jäi auto remonti ning ise tellisime takso ja sõitsime kodu poole.

Keset takso sõitu heliseb Alari telefon. Teate kes helistas? Eesti politsei :D MIS JÄRGMISEKS?? Igatahes kuna Alari isa telefonile ei vastanud siis otsiti välja Alari telefoni number ning helistati et teavitada, et Jõgeval on Alari ema autole sisse sõitetud :D Sissesõitja helistas ise politseisse ja teavitas mis vägiteoga hakkama sai, seega respekt inimesele aususe eest. Alguses ausaltöeldes lõi jalad vedelaks küll, et no mis nüüd juhtunud on. Alar helistas siis oma emale, kes ilmselt oli ka veitsa paanikas sellise kõne peale ning tormas kohe tööjuurest auto juurde. Midagi väga hullu seal ei olnudki, vist natuke plekimõlki ja värv maas. Kuid ikkagi. Üks jama teise otsa.

Kolmandat mure ma siia kirja panna ei saa. 

Esmaspäeval sain ma haiglas muide Tõnis Mägiga rääkida. Valisin omale R-kioski buffeest just salatit kokku kui üks leebe sõrmeke õlale koputas, et "vabandage, kas te saate aru kuidas see kohviaparaat töötab?!". Kui ma ära tundsin kellega tegu on siis oli peas ainus mõte "keep calm keep calm keep calm". Igatahes saime aparaadi tilkuma ja mina tormasin salati eest maksma ning ruttu kabinetti tagasi maha rahunema. Vahva.

Eilne õhtu oli tegelikult peale seda auto tralli meil päris armas. Kuna mul mitu päeva juba Smartpostis üks pakk vedeles ning kuna meil autot ei olnud, siis moosisin Alari kaasa jalgsi Maximasse minema paki järgi. Läksimegi! Jalutasime mööda kõnniteed poodi, võtsime paki välja ja ostsime poest veitsa virsikuid, jäätis ja teepeale vett ning hakkasime tagasi koju kõndima. Tagasitee oli teine, läksime läbi Tartu Lumepargi, ehk siis trepist alla läbi oru ERMi juurde. Sealt läbi teise pargi järve äärde ning läbi Raadi Muuseumipargi koju tagasi. Selline tore jalutuskäik. 

Täna hommikul tulime siis taksoga tööle. Alar hüppas tööjuures maha ja mina sõitsin siis haiglani. Juhul KUI satub siin mõni taksojuht olema, siis palun, ma PALUN, ärge olge hommikul nii jutukad. Mind ei huvita hommikusel tunnil Teie arvamus Eesti poliitikast, Savisaarest või sellest, kas vanal bmw x5 mudelil on uued disaintuled ja kas need on sinu meelest nõmedad või mitte, mind tõesti ei huvita, lihtsalt ole vait ja vii mind tööle. 

Ilusat neljapäeva!