Dec. 18, 2017

Rasedana hambaravis

Kes nüüd blogi usinasti jälginud on, teavad, et mina ja hambaravi oleme kõike muud kui sõbrad. Pole midagi parata- kõigil on omad hirmud ning täpselt samuti on ka minul.

Mind on õnnistatud pehmete hammastega, mistõttu on minul hambaravi külastamine selline regulaarne, et vältida suuri raviprotseduure. Küll aga on mul õnnestunud saada ikkagi neljale hambale ka juureravi. Kes teab, mis juureravi endast kujutab, on tõenäoliselt minuga nõus, et on ikka vastik küll. Vahel ikka augud tekivad, olenemata korralikust hambapesust. Palju mängib siinkohal rolli ka sülje koostis ning pärilikkus. Kuna minu ema töötab hambaravis, on meil peres suuhügieen olnud alati päevakorras teema ning seetõttu olen ma selles osas ka hoolas ning vaatamata oma hirmudele käin regulaarselt kontrollis.

Seekord juhtus nõnda, et ühel juureravi saanud hambal tuli plomm ära. Raseduse aeg võib hakata organism plomme tõrjuma ja see juhtus seekord ka minuga, sest mingit kaariest ei olnud. Mina, kes ma alati olen kahe käega süsti poolt, pidin seekord endale selgeks tegema, et saagu või sitem, aga süsti teha ei saa, sest need lahjemad "raseda" varjandid mulle paraku ei mõju, sest pool valust on juba hirmu enda poolt tekitatud.

Ühesõnaga, pühapäeval oli mul siis hambaravis aeg kirjas. Läksin kohale, selgus et tegemist on juba suretatud (varasemalt juureravi saanud) hambaga (ma enne ei teadnud või ei mäletanud) ning see tähendab seda, et valu ei tunne ning süsti ei olegi vaja. Sellega oli pool minu hirmust pühitud. Vana plommi jäägid puuriti ära, puhastati ja läks uus plomm peale. Lihviti ja poleeriti esimesi hambaid ning oligi kõik. Null valu. Null! Peale protseduuri tulin toolilt püsti ja kallistasin arsti. Ma olin tõesti rõõmus.

Kartsin ka seda, et kodus ma tagumisi hambaid pestes normaalselt öögin kraanikausi kohal, et mis siis veel saab, kui nad oma 2-3 instrumendiga korraga suhu ronivad, et tagumist hammast parandada? Arst oli rahulik ja julgustav ja midagi ei juhtunudki. Korra olin lämbumas ja neelatades läks keel poleerimisotsa vastu, kuid that's it. Lõpp hea, kõik hea. Eks rahustas ka see, et ema oli toopäev tööl samas kabinetis :D :D :D 

Sitt uudis on see, et nüüdseks on neljal juureravi saanud hambal plommid piisavalt peal olnud, et alustada mõtlemist hammaste kroonimise teemal. Selline mõnusad *450 eur üks portselanist kroon x 4* väljaminek tuleb siis uuel aastal ette võtta. Eks see raha tuleb siis välja võluda ja asi ära teha.

Palju on küsitud tegelikult varasemalt, et kus ma hambaravis käin ja miks ma Tartus ei käi. Olen sellest ka varasemalt kirjutanud, et me mõlemad käime Rakveres Virudent hambaravis. Hinnakiri on küll krõbe, kuid mulle on tähtsam töö kvaliteet kui see, kas ma maksan mõnikümmend eurot rohkem või vähem. Kui töö on tehtud, tean, et rohkem selle hambaga häda ei ole. Olen olnud aastaid seal patsient ning isegi ei mõtle, et võiksin mujale minna. Tartus olen ühes kohas käinud olude sunnil (kooliajal koolis ja tööl valvetes käies ei olnud ajaliselt võimalik) ning korra Stomatoloogiakliinikus hambavaluga, kus taheti tarkushammas igeme seest välja tõmmata, eeldades, et see valutab, selle asemel et lahti puurida põletikus hammas. Õnneks tookord oli ka resident, kes arsti tähelepanu röntgenpildil olevale koldele osutas. Lootuses, et see oli üks ja ainus nõme olukord, eelistan ma siiski jääda oma juurte ja tavade juurde ning käia harjumuspäraselt Rakveres edasi.

Mõneks ajaks olen ma nüüd hambaravist prii. Kui tibu on ära sündinud, lähen lasen alumised tarkushambad ka välja tõmmata ning siis juba jätkamegi hammaste kroonimisega :)

Peske hambaid!