Jan. 1, 2018

Meie elu 2017 ja aastavahetus

Meie elu blogil täitus esimene täispikk eksisteerimisaasta. Postitusi on olnud omajagu ning eelkõige on saanud siia talletada need erilisemad ja olulisemad hetked meie igapäevasest elust. Hetkel tunnen suurt rõõmu, et kõik need lood siia kirja on saanud, sest tõesti on tore, et on koht, kus oma mõtteid ja emotsioone ikka ja jälle taaselustada. Mälestused on toredad, kuid nendes igapäevaselt elada ei saa, seetõttu ongi tore vahel neid siit samast blogist lihtsalt uuesti lugeda ja kogeda.

Meie elu jaoks oli 2017 suurte muutuste aasta. Me võtsime vastu mitu elumuutvat otsust ning tänases postituses teen väikese kokkuvõtte tähtsamatest ettevõtmistest möödunud aastanumbri jooksul. Eelmine aasta samal päeval osanud ma ettegi näha, kus me tänaseks päevaks jõudnud oleme.

18.veebruar 2017 astusime esimest korda üle oma praeguse kodu lävepaku, töökindad käes. Asusime maja seest tühjaks lööma. Sel hetkel ei uskunud keegi, et suve lõpuks me siin sees elame, peale meie endi muidugi. Meil oli siht silme ees, tahtejõudu terve sõjaväe jagu ja südames suur soov saavutada midagi iseenda jaoks. Mõeldud- tehtud :)

Märtsi lõpus tähistasime oma päris esimest abielu aastapäeva. Käisime fotograaf Ardi Kikermanniga Taevaskojas pilte tegemas ning juba mõni päev pärast seda sõitsime puhkusereisile Egiptusesse. Korraks lülitasime end tööst ja majaehitusest välja ning lihtsalt nautisime teineteise seltsi. See oli üks vahvamaid reise, sest meil oli palju reisikaaslasi ning kokkuvõttes oli see väga elamusterohke käik.

Aprilli kuus tähistasime minu sünnipäeva. See oli ühtlasi esimene pidu meie praeguse kodu krundil. Kuna kevadeks oli meil toas neli seina, muldpõrand ja põrandatalad, siis lõime korra majja kõrvalhoone aidaaluse, panime peolaua püsti ja peetud sai vahva veerandsada. Uhke tunne oli küll, päris oma kodus.

Mai kuus ootas mind ees operatsioon. See käis siis kogu selle lapse saamise saaga alla, millega paralleelselt igapäevaelule ning maja ehitusele toime pidime tulema. Küll aga kulges operatsioon ladusalt, taastusin suhteliselt ruttu ning see ei seganud grammigi meie ettevõtmisi päris oma kodu kallal. Samuti andis operatsioonil käik meile lootuse lõpuks ikkagi laps saada.

Suvi läks tormiselt. Olime mõlemad kaks nädalat puhkusel ning selle puhkuse ajal saime oma kodu esimese korruse sinna järku, et juuli keskel kolisime Tartu korterist välja. Keegi ei uskunud, meie uskusime, sellest täielikult piisas. Muidugi ei olnud kõik päris päris valmis, kuid elada saime. Jah, meil oli alguses kuivkäimla, sest vett sel hetkel veel sees ei olnud, kuid meil oli tagatud toidutegemine ning pesemisvõimalused Alari vanemate juures, kes elavad meie kodu vahetus läheduses. Õnneks sai ka vesi küllaltki ruttu ikkagi majja.

Esimene Jaanipäev sai peetud samuti koos perekondade ning sõprade ja lähisugulastega. See oli üks ilmatuma tore üritus ning loodame, et edaspidigi jäävad Jaanipäevad meie kodus toimuma. Sel ajal meil veel maja valmis polnud, et külalisi majutada, kuid selle aasta Jaanipäeval on kõik juba teisiti.

Suvepuhkuse ajal, kõige kiiremal ehitusperioodil tuli meie perre ka väike lisa. Võtsime omale Ameerika kokkerspanjeli tüdruku nimega Nora. Nora oli tubli ja kasvas ühes meiega. Tõi meie ellu selle päikesekiire ja siira rõõmu tagasi, sest pingeid lapse saamise teemal ning ka maja ehitusega oli ääretult palju.

Jõudsime majas vaevu paar kuud sees elada, kui elu tegi meile suurima kingituse- lapse. Augusti alguses jäin ma lapseootele, ning tänaseks on täitunud üle 21 nädala ning kõik on meiega hästi. Ma ei oskaks elult midagi rohkemat tahtagi. See õnnetunne...seda sõnadesse panna on või-ma-tu.

Sügis möödus rahulikult. Vaikselt toimetasime kodu kallal, mina kasvatasin usinasti oma kõhubeebit, Nora sai vahepeal suuremaks ning Ellie on ka lõpuks leppinud, et peab oma aega ja tähelepanu koeraga jagama. Käisime ka notaris, kus said meist ametlikult maja ning maade omanikud.

Tänavused jõulud möödusid rahumeelselt. Kingisoove meil ei olnud, sest meie suurim kingitus on hetkel valmimas ning jõuab meieni mai alguses. Küll aga hoidsime ikka traditsioonidest kinni- jõululaupäeva veetsime minu perekonnaga ning esimese jõulupüha Alari perekonnaga, täpselt nii nagu meil tavaks on saanud. Selle aasta jõulud tulevad hoopis teisiti- juba seetõttu, et jõulud toimuvad meie kodus.

Aastavahetuse otsustasime olla päris kahekesi. Või noh, oma perega. Kuna see oli meie esimene aastavahetus päris oma majas ning samuti oli Norale esimene kord rakette näha ja kuulda, siis tahtsime seda omaette veeta. Samuti järgmised aastavahetused oleme juba kolmekesi ning kes teab, võib olla ühel hetkel ka juba neljakesi, siis oli ikkagi soov olla omapäi. Sõime head ja paremat, vaatasime telksu, meenutasime mööduvat aastat ning jõime alkoholivaba shampust, südaööl lasime ühe korraliku paki rakette ja ausaltöeldes...see oli üks erilisemaid aastavahetusi.

Täna toimetasime veidi kodus, käisime Mustvees poes ja Peipsi ääres Noraga jalutamas. Hetkel säriseb ahjus uus laar praadi ning külmkapis ootab korralik kausitäis makaronisalatit. Südames on rahu. Südames on ootusärevus. 2018 aasta saab olema meie jaoks hoopis omamoodi. Sellest saab perekonnaks olemise, emaks saamise aasta. Ootan nõnda palju, kardan veel rohkem, kuid tean, see kõik saab olema võrratu.

Ilusat 365 lehekülje kirjutamist, kallid lugejad! :)