Jan. 8, 2018

Kaotatud ja leitud

Mäletate, mõned nädalad tagasi suutsin ma ära kaotada oma abielusõrmuse. Nüüd aja möödudes hakkas see süütunne tasapisi järele andma ning kuna uued sõrmused on sõrmes sillerdamas, ei osanud ma kadunukesest puudust enam tunda. Hinge natuke kraapis, et nõnda juhtus, kuid see lasi mul lõppude lõpuks edasi elada.

Ja siis saatis isa messengeri ühe pildi koos küsimusega "kas tuleb tuttav ette?"

SÕRMUS ON LEITUD! Täiesti uskumatu ja suhteliselt sürr on see, et ma ei kaotanudki seda ära mitte Lõunakeskusesse, vaid oma vanemate hoovi. See tähendab seda, et sel nädalavahetusel kui me maalt kodu poole sõitsime ja sealt edasi juba Tartusse end tuulutama, oli sõrmus sõrmest läinud juba varem. Ma lihtsalt märkasin kadumist siis, kui olime Tartust tagasi koju jõudnud.

On ikka õnne ühel sõrmusel. Isa leidis sõrmuse oma koduhoovi pihlaka alt. Meenutagem, et mõne nädala eest oli mu vanemate kodus totaalne talvevõlumaa ning peale seda veel korralik liuväli. Nimelt oli sõrmus siis lume ja jää alt välja sulanud. Ükspäev ema riisus hoovi ja pihlaka alust ning märkas miskit justkui silmanurgast, kuid mõtles et ega see nüüd sõrmus küll olla saa, see ju kadus Tartus üldse ära. Tassis veel maast saadud kraami metsaalla lõkkeasemele, kuid õhtul hakkas teda ikkagi see välgatus häirima ning pidi hommikul minema lõkkeplatsile tuulama. Kuna tuli sugulase poole minek vahele, siis lükkus see tegevus edasi ning sel ajal kui ema oli külapeal, leidis isa selle sõrmuse ikkagi sealt samast pihlaka alt.

Ehk siis ei kadunud see sõrmus mitte Lõunakeskusesse, vaid vanemate koduhoovi. Me Alariga jõudsime veel kiruda koristajaid ka kaaskülastajaid, et no on ikka pätid, leiavad ja infoletti ei vii, et raudselt teenisid Tavidi kulla-ja valuutaäris omale mõne kopika ja blablabla. Aga vot sulle!

Eile õhtul asetas Alar pühalikult mulle sõrmuse sõrme tagasi küsides, et ehk ma jätkan tema abikaasaks olemist ja noh, mis mul selle vastu ikka olla saab. Lõpp hea, kõik hea.