Feb. 8, 2018

Tere puhkus ja dekreet!

Viimasest postitusest on nüüd häbematult pikk aeg möödunud ning on aeg teha vahepealne kokkuvõte. Istun praegu siin kodus, pehmel diivanil, päike paitab nahka ja koer nohiseb külje vastas magada, kaminas on soe leek ning beebitüdruk puksib roietesse. Ma olen kodune.

Ma olen olnud kodune tegelikult juba lausa 5 päeva ja tänane sinna sekka. Eelmisel kolmapäeval oli minu viimane tööpäev haiglas. See oli minu jaoks vabanemine, uuesti hingama hakkamine, ellu ärkamine. Jah, igatsen oma armsaid kolleege Kaisat ja Leenat, süda valutab ja hing on haige. Aga see praegune idüll siin kodus...ma ei oskaks elult hetkel rohkemat tahtagi- see kergustunne, vau! 

Nimelt jäin siis 5ks nädalaks puhkusele ning märtsist siis juba dekreeti. Hetkel on sünnitähtaeg mai algus, nii et saan siin kodus kohe mõnuga elu nautida. Ei, mul ei ole veel igav hakanud. Kui hakkab, siis leian omale tegevuse. 

Viimased kaks tööpäeva olid päris emotsionaalsed. Teisipäeval tähistasime tüdrukutega minu lahkumist ning kolmapäeval olin päris üksi tööl, sest mõlemal olid lapsed haiged ja nii ta läks. Ambulatoorsed õed käisid ka mind ära saatmas ja siis jõudis see kõik mulle päriselt kohale. Nagu oleks kevad südamesse jõudnud, või nagu oleks silmad esimest korda päikese poole lahti teinud- ma ei oska seda ilmselt kirjeldada päris nii suurelt, kui see tunne mu sees päriselt oli- kuid selgemast selgem oli see, et ängistus oli suur ja vabanemine sellest lausa hädavajalik.

Kuidas siis möödunud päevad läinud on? MÕNUSALT! Mul on lõpuks ometi aega teha päris omi asju, omas tempos, just siis kui mina seda tahan. Päevad on läinud väga kiiresti, alles oli hommik ja juba on õhtu ning Alar tuleb töölt koju- mida värki? Ilm on kostitanud mind päikesega ning tervisel pole ka suurt häda miskit. Möödunud päevad on mind õpetanud aega maha võtma, tegema asju rahulikult, rapsimata, täpselt nii palju kui ise tahan ja soovin. 

Hetkel ei kujutaks ma ette, et peaksin hommikul ärkama ja tööle minema, sest öödest on saanud õudus. Mu uni raugeb kella 2 paiku öösel ja nii ma tiksun ca kella 5ni hommikul. Seejärel jään magama ning ärkan, kui Alar on tööle jõudnud. Puusad valutavad, diafragma valutab, põiekas on, palav on, külm on, kõht jääb ette, janu on, kõik hädad on kallal. Ei midagi ülemõistuse käivat, kuid und segavad küll. Lisaks on tekkinud öösiti mingid ärevuslained- kohe on selline tunne, et no nüüd läheb mingi jant lahti- vist normaalne? Samuti on preili kõhubeebi hakanud öösiti tantsu lööma.

Päevasel ajal mul mingeid hädasid ei olegi. Koristan, jalutan koeraga, teen arvutis pooleli olevaid projekte lõpuni, kolan internetis, teen joogat, kütan tuba, mängin koeraga, vaatan beebiasju, korrastan ükshaaval kappe, teen süüa, suhtlen sõprade ja perega, magan- magan- magan! Lugemiseni ei ole veel jõudnud, mul on nii palju raamatuid mida lugeda, lõpuks ometi on mul võimalus seda teha. Järgmine kuu tassin korvtooli igatahes terrassile, sest päike on juba nii soe! Siis võtan oma raamatu ja naudin ilma.

Iga päev ootan meie väikest ilmaimet järjest rohkem. Tahaksin teda juba kätel hoida, kallistada ja musutada, varbaid ja sõrmi ükshaaval üle lugeda, silmadesse vaadata ja öelda, kui väga ma teda armastan.