Apr. 18, 2018

Armastus, armastus ja veelkord armastus

Meil oli märtsikuu lõpus üks tähis päev. Meil sai juba kaks aastat abielumerd seilatud. Kui te nüüd küsite, kuhu see aeg kadunud on, siis ma vastata ei oska.

Eelmisel aastal käisime Taevaskojas pildistamas selle päeva puhul ning otsustasime seda ka sel aastal jätkata, justkui traditsioonilises korras juba. Kuna meil oli üksiti vajadust ka kõhupilte teha, siis koondasime need kaks tähtsat asja kokku.

Sõitsime siis Tartusse, käisime Allar Mehiku juures pildistamas, kes meile ühtlasi ka pulmafotograafiks oli. Väga tore taaskohtumine ja stuudios oli täitsa tore aeg, kuigi ma seda poseerimise asja väga ei oska ega seedi. Hiljuti saime ka pildid kätte ning oleme väga rahul.

Peale fotosessiooni käisime Tokyo sushis söömas. Natuke jalutasime kesklinnas ja seejärel suundusime Bauhofi ja siis juba koju. Aga nüüd sellest tundepuhangust. Kuna ma olen siin lõpusirgel hormoonipundar, siis ma tahan teiega jagada meie elu harmooniat.

Meie otsus abielluda 2016a oli üks erilisemaid otsuseid, mida me üheskoos oleme teinud, üks suurimaid otsuseid. Abielu kui formaalsus iseenesest ei olegi midagi erilist, kuid olla Alari abikaasa...see on eriline. Sest Alar on eriline. Samuti oli meie ühtne soov, et laps sünniks abiellu.

Mis asi see abielu siis täpsemalt on? Üks lõputu kompromisside leidmine, abi elamisel, toetus-nõu, sisemine ja välimine jõud, ühiste eesmärkide püstitamine ning nende poole üheskoos pürgimine. Selle kõige juures unustamata, et meil on ka individuaalsed soovid ja eesmärgid, mida me sellegi poolest teineteisel saavutada aitame. Ja armastamine.

Minu peres ei ema ega isa oska seletada, mis see armastus on. Alar ka ei oska. Ja mina ka ei oska. Aga ma tean, mis tunne see on. Me kõik teame. Ma näen Alari armastust pisiasjades, mitte ainult tema sõnades. Iga päev! Ma näen kui palju ta mind armastab, ma loodan, et tema näeb seda samuti. Ma näen iga päev, kui palju ta armastab meie veel sündimata tütart. Ma näen kui palju ta armastab meie ühist elu, meie saavutusi, meie pingutuste vilju, kui palju armastab meid. Ja mina täpselt samuti. Iga päev. 

Me ei seadnud abielludes teineteisele mingisuguseid tingimusi, me ei loonud mingeid erilisi eesmärke või pannud paika mingeid kindlaid "norme", mida abielludes täitma peaksime. Me jätkasime oma harmoonilist suhet, sõrmustega, lubadusega olla alati teineteise kõrval. Armastades.