Oct. 20, 2016

Keha tuunimine- miks ja kuidas?

Olen kogu oma teadliku elu olnud ümmargune ja seda sõna kõige otsesemas mõttes. Olin suhteliselt kindel, et sel teemal ma postitust ei tee, kuid jah, siin ma nüüd siis olen. Avame selle ukse ja räägime nii nagu asi on. Algusest...

Olin kogu aeg selline "suur" olnud, olin sellest teadlik ja teadmata põhjusel oli see minu jaoks olnud alati okei. Peale gümnaasiumi ning Tartu kolides hakkas minu tolleaegne peika materjal veidi rohkem selle kohta kommenteerima ja siis mul sõitis katus niiöelda ära. Sellest hetkest rügasin vähemalt 5 korda nädalas FitLife jõusaalis ning isegi edu saavutades pidasin end endiselt väga jubedaks. Ehk siis minus midagi läks sel ajal katki...tõenäoliselt tekkis siis ka mingi psühholoogiline kahju. Ei olnud ma endaga nii ega naapidi rahul, trennid olid rasked, söögikogused olid väikesed, jah, ma kahanesin. Sain alla selle retsi peale ca 15 kilo. Ja teate mis oli asja juures kõige õudsam? ei see tolleaegne peika ja veelvähem ma ise polnud endaga rahul, tundsin end koledamana kui kunagi varem. Ja nii see jätkus. Mina läksin järjest rohke katki, keha kahanes ja kaal säilis. Ma olin selleks hetkeks oma eraeluga nii kriisis et...tegelikult oligi päris perses kõik. Õnneks sel ajastul kool kannatada ei saanud. Ja siis me läksime lahku, ja jumalast hea et läksime. See oli minu elu üks parimaid päevi tagantjärgi. Sest vaadake mind nüüd- õnnelik abielunaine, imelise mehega koos, loome kodu ja perekonda. Aga okei, see selleks. Peale neid juhtumeid jäi trenniga kõik katki, langesin masendusse ja lohutuseks sai toit. Ja nii see pool aastat retsi tööd sai tagasi söödud kuskil aastaga. Kogusin tagasi need 15 kilo ja lisaks 2 kilo. Ma ei olnud oma elu kõrgeimas kaalus, kuid ma olin suur. Ikka väga suur.

Saabus Alariga tutvumise aeg. Nagu ikka, teeb armumine ja armastus oma töö, elu kiskus lihtsalt 5 kilokest maha ja sellega ma vindusin meie kooselu algusest kuni saabus november 2015 ( aeg mil vahetasin statsionaarse töö ambulatoorse vastu, ehk siis asusin tööle neurofüsioloogias). Mõne nädala möödudes tundsin et järsku on kummardamine raskem, kõik on kuidagi raskem, jalad väsivad, selg valutab jne. Ja siis ma astusin üle aasta lõpuks kaalule ning eelnevale numbrile oli lisaks 5 kilo tulnud. Ja siis hakkasin ma peale uuesti, algusest, rõõmsamalt kui kunagi varem.

Alustasin õhtuti Alariga jalutamas käimisega. Mõne nädala pärast soetasin ellipsi stepperi, millega trenn kuidagi ei sujunud. Selle aja eesmärk oli kaalust MITTE juurde võtta. Teadsin et sellise rutiiniga kaalust alla ei saa nii või naa, seega seadsin eesmärgiks mitte juurde võtta ning tasapisi harjutada keha liikumisega. Loomulikult tuli toitumise jälgimine ka, kuid konkreetset kava ma ei järginud ega järgi ka praegu. Lihtsalt teatud asju ei söö või söön minimaalselt ja natuke jälgin mis kell mida suhu topin (õhtune aeg). Siis möödus külm talv ja tuli varakevad.

Teine faas minu jaoks oli alates varakevadest kuni suve keskpaigani kepikõnd. Sellega harjutasin niiöelda jalgu veidi pikemat maad kõndima ning südant kiirema kõnniga harjuma. Algus oli raske...jah mul oli kõndida raske- kujutage vaid ette, aga nii oli. Ja siis ma käisingi kõndimas 3-4 korda nädalas 5-6 kilomeetrit. Siis saabus aeg kui otsustasin suvekuud nautida, ehk siis oli kuu ja natuke peale pausi igasugusest treeningust. Suvel õnneks oli käimist väljaspool kodu nii või naa rohkem ning samuti parkisin autot haiglast kaugemal, et oleks enne tööd ja peale tööd natuke rohkem liikumist.

Siis tuli sügis ning sain omale jooksulindil. Seadsime selle elutuppa, et oleks teleka vaatamise võimalus lindilt. Ja siis ma alustasin jooksulindil kõndimisega- esialgu 15 min, siis 20 min jne. Ja siis tasapisi hakkasin katsetama, kas ja kui palju ma sörkida jaksan. Algus oli taaskord raske, kuid üleelatav. Senini ei olnud ma kaalu peal kordagi käinud (alates hetkest kui Alariga jalutamas käima hakkasime). Siis ühel päeval käisin kaalul ning 7 kilo olin maha saanud.

Siis hakkasingi ma jooksulindil sörkima ja intervallidena ka kiiremini jooksma-kõndima-sörkima-jookma-kõndima-sörkima. Kui eelmisest kaalumisest oli poolteist kuud möödas siis otsustasin uuesti kaaluda ning olin saanud kaalulanguse 12 kilo. Viimased kuuaega olen nüüd jookulindil teinud intervallina kõndimist-jooksmist-kõndimist-jooksmist (ehk siis KÕIK see aeg kui Alar on olnud Norras, on mul olnud ainult 5 cheat päeva trennist ning üks nendest oli sulistamine Toila Spas). Ühtlasi viimased kuuaega olen lisanud jooksulindile kätekõverdused, plankingu, kükid, jalatõsted, hantlitega harjutused ja trennitsükli lõpus teen lihtsamaid joogaharjutusi, tänu millele olen lahti saanud igapäevasest seljapingest. Tänase seisuga olen kaalu langetanud 15 kilo ning ees ootab veel 10 kilo.

Ma olen oma saavutuste üle väga õnnelik, ma näen seda progressi ja ma tunnen end hästi eelkõige seetõttu, et ma teen seda kõike naudinguga, enda nimel, mitte sellepärast, et üks loll kunagi korrutas mulle, et ma olen kole ja paks (jah, ma olin sellisega suhtes). Esimesel detsembril saab täis aasta aega oma kehaga töötamist. Paljud ilmselt arvavad et ma olen tegelenud sellega viimased kuud ainult, sest  tulemusi on näha alles nüüd. Kuid selle tulemuse taga on palju pikemaajalisem töö mitte ainult oma kehaga, vaid ka oma mõttemaailma ja hingega, mida olen paralleelselt treenimisega püüdnud parandada, et olla jälle terve igas mõttes. Ma olen seda kõike saavutanud ilma eridieetide ja meeletu treeninguta. Ma olen selle saavutanud, sest ma olen tundnud ja aru saanud, kui rõõmsaks mind see teeb. Tean, et mu tervisele on nii parem, lisaks sellele ma ka tunnen, et nii on parem, ning tuleviku mõttes meeldib kindlasti ka beebile mu kõhus rohkem kasvada.

Olin kusjuures ca 4 kuud tagasi vahepealt täitsa puntras omadega, sest polnud sisemiselt veel rahu endaga loonud (nüüd vist olen ikkagi). Üks ja teine rääkisid maopaela paigutamisest ja vähendusoppidest jne. Nii et mul hakkas ka mõte liikuma et OH! Nii ma saan ju saledamaks ja poogen et on raske jne. Ja siis kui ma üks õhtu sellest põgusalt vannis ligunedes mõtlesin, siis arvasin, et ma suudan enda vastu parem olla, selle asemel et skalpelli alla minna. Tundsin et nii luuser ma pole ( mõistan kui tõesti muud varianti ei ole osadel inimestel, KUID ENAMUSEL ON! Ja inimesed lihtsalt ei suuda end kokku võtta). Ja siis ma muutusin palju tublimaks ja saavutasin selle otsusega rahu iseendaga.

Minu tee ei ole veel lõppenud, kuid tean, et olen jõudnud tänaseks kuhugi, kuhu ma arvasin mõned aastad tagasi, et ma mitte kunagi ei jõua. MItte ainult kaalulanguse osas, vaid ka iseenda sisemise rahu osas. Vot mis õnnelik elu inimesega teeb.

Pildil on siis vasakpoolne tehtud 12.oktoober ja parempoolne tehtud 12. september ehk siis üks kuu vahet. Rinnast on C asemel saanud B, kuid visuaalselt oleks justkui vastupidi, vöö ja tagumiku pealt on läinud päris normilt maha nii, et püksid mis enne pigistasid lähevad nüüd ilusti, veits on erinevust ka reitel. Edu mulle jätkamisega! :)

Laupäeval jõuab Alar koju. Selle kuu ajaga pole keha poolest oluliselt midagi muutunud, kuid ma loodan, et ta natukene midagigi märkab ning ka seda märkamist mulle ütleb. Ja et ta niisama alusetult jama ei ajaks.