Jan. 10, 2017

Keegi ei saa kurvastada, kui tal on õhupall

Nüüd on mitu aega möödas selle rubriigi viimasest postitusest. Lühidalt kokku võttes ei ole olnud väga aktiivne periood trenni mõttes, samuti on olnud toitumisega nii ja naa.

Viimane kord kui Alar Norras oli jätkus trenn samuti- jooksulindil ja tasakaalupallil ja tegin ka joogat. Lisasin nädalase kava juurde ka ujumise, kuniks Alar koju tuli. Siis algas selline rahu periood sest ma jäin ju bronhiiti. Nüüd olen ma bronhiidist taastunud ja veidi rahu endale andnud ning jätkan sealt kus pooleli jäi. Igapäevase aktiivsuse jälgimiseks soetasin omale Polar Loop 2. Senini olen väga rahul, sest nüüd on mul ülevaade sellest, kui aktiivne või passiivne mu tavaline tööpäev näiteks on, samuti ka nädalavahetusel kui trenni ei teinud, sain tagasisidet kui palju koduses keskkonnas samme kokku tuleb jne. Üks väga oluline aspekt on uni. Olen nüüd paar ööd kandnud aktiivsusmonitori ka magamise aeg, et näha, palju seda reaalset und siis ikka on. Kuna tegemist on veekindla asjaga, siis on hea seda ka ujulas kasutada.

Toitumise koha pealt siis niipalju, et jäätisega koonerdatud ei ole. Küll aga muude toiduainetega. Portsud on jäänud väikeseks, isu on langenud õhtuti (see on hea!) JA pigem on hommikuti hundiisu, seega kausitäis putru või kaks korralikku leivaviilu singiga pluss kohuke ja banaan ja kruusitäis kohvi pole mingi vaev. Tänu sellele on päevasel ajal mul energiat palju rohkem. Pühade ajal sai küll praadi sisse uhutud, kuid mõistlikuse piires ning seega pühade aeg kaal liikus ise stabiilselt allapoole. Praeguse seisuga sööngi hommikul korralikult, lõunal tööjuures seda mis on ning koju jõudes söön banaani/mandariini/pirni ning õhtul kui Alar jõuab koju siis sooja toitu. Enne magamaminekut on veel väike vahepala. Kuidagi on see rutiin sisse jäänud. Samuti olen suutnud hoida tasakaalus päevast vedeliku tarbimist. Enam niiviisi kuival ei püsi nagu vahepeal kombeks sai.

Hommikusöök annab mulle küll päevaks hea energiavaru, kuid olenemata sellest on pidev soov magada. Ma ei oska seda väga edukalt selgitada aga ma püüan- ehk siis mul on energiat et teha ja toimetada, kuid sealsamas ma tahan jubedalt magada. Pole probleem et kui korra pead toetan ja end mugavalt tunnen, siis võin magama jääda. Sealsamas tahan kogu aeg midagi teha ja askeldada. Selline...jube suur vasturääkivus, aga nii on. Mina nimetan seda lihtsalt laiskuseks :D Eile õhtul läksime Alariga 19 ajal magama, plaaniga teha uinak, kuid järgmine hetk oli kell 1 öösel ning siis magasime juba hommikuni. Ma tunnen end nagu ikka, värkena ja tahtejõulisena, SAMAS tahaksin jubedalt magada. Vot selline imelik värk.

Niisiis püüan end nüüd saada jooksulindi rütmi tagasi, sest nüüd on nädal ja natuke peale haigusest möödas ja organism peaks olema enam-vähem taastunud. Minu suurim rõõm on see, et kaal ei ole tõusnud vaid ma olen suutnud seda säilitada ja isegi veidi allapoole liigutada. Motivatsioon on muidugi kevadine reis. Jube hea oleks end rannas ju veidi enesekindlamalt ujukates tunda :)