Mar. 23, 2017

See tegelikult on võimalik, või siis mitte?

Alustades Fitlapiga olin väga kahtlev, et see asi võiks toimida. Paari nädala möödudes ning kaalu langedes sain aru, et no töötab ikka küll! Ja nii ma siis jätkasin. Kuna edu tasapisi kasvas, siis seadsin omale eesmärgi, et märtsi lõpus reisile mineku ajaks peab olema 10 kilo maas. Tundus uskumatu selline asi pooleteise kuuga saavutada, kuid siht oli silme ees ja mida teha oli vaja- pidada kinni menüüst ning treenida. Kõik aga nii roosiline ei olnud.

Kui esimene kuu sai mööda ning esimene patukas tehtud, hakkas asi natuke logisema. Öeldake ju, et süües kasvab isu- sisuliselt nii oligi. Järsku hakkas igapäevane isutamine peale- küll midagi magusat, küll krõpsu, küll burgerit jne. Kogu selle tahtmise juures ma muidugi endale järgi ei andnud ning see iseenda vägisi keelamine tegi edaspidise protsessi kuidagi raskeks. Treeningu mõttes on tuurid saja kraadiga laes ja pole mingit tahtmist vabandusi leida, sest see tunne mis valdab peale trenni on ju suurepärane. Siiski paar patutoidukorda tuli menüüsse, mis samuti on ka lubatud, kuid minus endas tekitas räpase tunde, sest siis kasutasin juhust ja sõingi kõike seda mis eelnevalt oli isutanud. Oleks ju võinud koogitükiga piirduda…aga ei, vaja oli sekka ka krõpsu pugida. Muidugi mitte paki viisi vaid mõni peotäis. Kuid siiski! Pettusin seejuures iseendas nii jubedalt.

Samuti kuna meil on maja ehitus käsil, siis igal nädalavahetusel on meil maal kuhjaga rassimist ning füüsilist pingutust ning esmaspäeva hommikuti kippus kaal ikka kõrgem olema, kui nädala keskel ( eeldasin, et ehk lihased hoiavad vett kinni). Küll aga tasapisi see kaal ikkagi langes, kord kõikus kilo juurde, siis kilo ja 200g maha jne. Igatahes oli selline iganädalane kaalulangus tavaline taks tõusude ja mõõnadega. Eile õhtul oli üks esimesi kordi, kus tundsin, et no üldse ei taha trenni teha. Mitte et ei jaksaks, vaid EI VIITSI. Õnneks mu enese piitsutamine viis mind ikkagi trenazööri istmele ja tehtud sai päris mõõdukas trenn.

Täna hommikul kaalule astudes teadsin, et eilne ettevõtmine oli hädavajalik, sest number mis kaalu peal vastu vaatas- see oli igat pingutust väärt. Pooleteise kuuga -10,2 kilo ja ma võin rahuliku südamega öelda- MA SAIN HAKKAMA. Küll aga ootab nüüd ees järgmised 10 kilo :D Aga sellest kõigest võtan nüüd hetkeks aja maha, sest sõidan teisipäeva varahommikul Egiptusesse pekki praadima. Plaanis on aktiivne puhkus ning nipid reisil õigesti toitumiseks ning mitte ülesöömiseks on mul taskust võtta seega reisil oleku eesmärk on kaalu hoida või siis natukene langetada. Eks ole koju saabudes näha, mis sellest eesmärgist saanud on. Küll aga on mul nüüd teadmine, et kõik on võimalik, kui vähegi püüda.

Mis siis muutunud on? Parempoolsel ülemisel pildil on jope nr 52. Alumisel parempoolsel pildil on jope nr 42. Keskmise pildi pluused on samad ja pildil oluliselt erinevust ei olegi, ent kõhult on kadunud 8 cm. Vasakpoolsed pildid räägivad enda eest- C korvist on saanud B, rinnaümbermõõt on vähenenud 6 cm ning reielt 3 cm. Aga tegelikult kõige suurem muutus on minus endas, seespool. See tugev teadmine, et saab ka iseendaga mitte tülli minnes kaalu alla. Õpetus kogu eluks, et ilma korraliku toitumiseta kaal ei lange, või kui langeb siis mitte püsivalt. Võin öelda, et Fitlap muutis minu elukvaliteeti, samuti võin öelda, et mina ise muutsin iseenda elukvaliteeti. Vapralt edasi järgmise -10 kiloni :) Minu kallis Alar ja minu kallis Sandra- nende tugi on olnud hindamatu.