Apr. 12, 2017

Ma jõuan kord sinna

Palju ei peatu toitumise või treenimise teemal. Rohkem tahaksin täna jagada neid sisemisi mõtteid ja emotsioone, mis puudutab minu ettevõtmist. See ei ole teekond, mida saaks nimetada lihtsaks. Sellel on kergemaid ja raskemaid hetki, kuid see ei muutu eal kergeks. See pole ainult number kaalul, mida ma taga ajan või sentimeetrid puusal. See on sisemine " olen endaga rahul" tunne, mida ma kõige rohkem soovin. Ilus on vaadata, kui pildil on särasilmne ja naerusuine noor naine, kes justkui on uhke selle üle, kuhu praeguseks jõudnud on. Absoluutselt! Olengi väga uhke. Kuid..

...selle taga on lisaks trennile ja toitumisele ka suur roll pideval iseenda nõustamisel, veenmisel, motiveerimisel, andestamisel ja tagant utsitamisel. Kui sa oled olnud terve elu hea isuga, väga hea magusa isuga ning selline pidev natukese ülesööja ning suhteliselt passiivse eluviisiga, siis sellest kapslist välja tulek on suhteliselt kerge, kuna tegemist on ju muudatusega ja see tundub põnev. Kuni kätte jõuab argipäev ja rutiin ja sul on vaja säilitada seda tahtejõudu. Eks katsu siis väljaspool seda "SÖÖN KÕIK ÄRA, sest mul on suva" kapslit olla, kui sa tead kui hästi maitsevad kõik shokolaadid ja jäätised ja krõpsud ja rämpstoit ja nii edasi. Mingil hetkel muidugi jõuab kehale kohale, et ka praegune olukord on okei vastava toitumiskavaga ja korraks ongi jumalast okei olla. Kuid see libastumine...see on kerge tekkima. Õnneks mul on piisavalt kannatust iseendaga kakelda ja libastumisi on tõesti olnud minimaalselt. Kõige õudsam ei olegi libastumise juures see et kaal võib-olla 200g piires kõigub vaid see eneses pettumine. See pettumine võtab alla motivatsiooni edasi jälgida kava, võtab ära tahtmise treenida ja üleüldse ei suuda siis enam end üldse kiita. Keeruline, kuid mitte võimatu.

Kõige raskem on tegelikult sellel teekonnal jääda iseendaga sõbraks. Ma ei naerata endale peeglist peaaegu et kunagi. Ma küll olen teinud üli suure hüppe selle sisemise keskkonnaga ja mulle on saanud selgeks see, mille nimel ma seda kõike teen. Ma olin priskemana tegelikult palju rõõmsam ja parema enesetundega kui praegu. Kuid praegu ma julgen endale otsa vaadata peeglist vähemalt ja öelda, et vot oled olnud tubli, oled saavutanud. Ma ei pööranud sellele tervislikkusele teab mis suurt tähelepanu ning nii see vorm paigast läks. Nüüd, kui meil on eesmärk minu kehas kasvatada omale uus elu, siis need mõtted muutuvad. Suhtumine iseendasse muutub. Totaalselt muutub. Ma ei ole oma keha iial armastanud nii palju kui praegu, sest 1) ma olen jõudnud siia punkti tervislikku teedpidi, 2) ma pingutan parema mina-pildi nimel, 3) ma näen endas muutusi nii vaimselt kui füüsiliselt, 4) enda hindamine on ainus asi, mis mu motivatsiooni raudkindlaks muutnud on. 

Postituse point ei ole nüüd kokku halada kui kohutavalt raske see kõik on olnud ja blabla. Pigem on point teieni tuua see, et asi ei puuduta ainult liikumist ja toitumist vaid ka suurt tööd oma sisemaailmaga. Kui sa pole vaimselt ikkagi valmis neid muutusi oma ellu tooma siis sa kahjuks põrud väga rängalt. Kellegi dieet ei toimi kui sa selleks ise valmis ei ole ning selgeks ei tee enda jaoks MIKS. See ei ole lihtsalt järjepidev. Ma näen neid ussikesi küll ja veel kes arvavad, et see käibki nagu labajalavalss. Sittagi see nii käib. Mul on üli hea meel nende üle, kes end kätte võtavad ja minuga koos rändavad. See üheskoos toimetamine on kuldaväärt, kuid ainus kes seda laeva juhib oled sa ise. Loomulikult teen ma seda kõike iseenda nimel, oma tervise nimel ja selle nimel, et ma kordki suudaksin endale öelda, et "wau, ma olen sinuga rahul!". Kuid tõuke selleks kõigeks andis ikkagi see kolmas põhjus. Sa lihtsalt muudad oma elu, sest juba see otsus saada laps oli elumuutev. 

-12 kg. Uus number teksad jalas, uus number pluus seljas. Miski ei ole võimatu. Fitlap on äge koht!

PS! Ei võtnudki reisil juurde ju! Sõin küll kooki ja muud kraami, kuid kaotasin hoopis 1,5 kg :) Sealne liikumine ja animation team'iga hommikupoolikute trennid natuke ikka aitasid.