Apr. 25, 2017

Miks sa kurat ei liigu!?

Esimene samm jõudmaks kuhugi on otsustada, et sa siia punkti kus parasjagu oled, enam kauemaks jääda ei soovi. See on tihti ka hirm, mis meid liigutama paneb- hirm paigalseisu ees, hirm haigestumise ees, hirm mõnel juhul ka surma ees. Ma räägin teile täna, miks on minu jaoks oluline kogu see trenni ja toitumise värk. Millest aga selline frustreeriva tooniga pealkiri? Sest kaal seisab, nagu naelutatult ühe koha peal, õnneks aga täna hommikuse mõõtmise järgi on vähemalt kehalt sentimeetrid kahanenud. Aga nüüd asja juurde.

Eks ma olen seda kaalu püüdnud varemgi alla saada, siis olen jällegi kosunud ning jälle langetanud ja niiviisi pendeldades see elukene kulgenud ongi. Kui keegi leidis nüüd, et see ongi normaalsus, siis ei ole, see on eelkõige ebatervislik. Millest aga olid tingitud need kaalu tõusu perioodid? omas peas olen jõudnud järeldusele, et üks asi on muidugi distsipliini puudumine, kuid eelkõige on ülesöömine ja kaalu tõusu põhjuseks olnud eelneval perioodil nälgimine- "dieet". See viis keha stressi ja see natuke mis ma sõin, ei olnud piisav, et katta ära päevane energiavajadus. Ja siis kui olid enam-vähem tulemused käes, lasin lõdvaks. Ja siis hakkas kaal kogunema, nõnda siis mitu tsüklit aasta jooksul- kaal alla, kaal üles, jälle alla, jälle üles. Paraku iga korraga kui oli see söömise periood, siis tekkis kaalu juurde väikese lisana. Kuni ma siis loobusin sellest dieedist ja jamamisest ja nautisin Alariga kooselu ja vabu päevi nii kuidas hing ihaldas. Miks see klõps mu peast läbi käis ca 3 kuud tagasi?

Jah, ühest küljest loomulikult see, et peegelpilt mis otsa vaatas, oli katastroof. Teisest küljest tahan ka oma mehele pakkuda paremat kui rasvunud naine. Kolmandast küljest tekkis mul mure iseenda organismi ja tervise kvaliteedi suhtes. Neljas külg oli see kõige olulisem- lapse soov. Keegi mulle ei öelnud ega ütle siiani, et ülekaal on takistus. Lapsi saavad ka minust oluliselt suuremad naisterahvad. Küll aga mida ülekaal takistab on normaalne hormonaalne talitlus. Segadus hormoonide vallas toob kaasa ebaregulaarse tsükli ja see siis omakorda hakkab vähendama võimalusi rasestuda. Loomulikult oli suureks ajendiks ka see, et ma tahan, et meie beebi kasvaks terves kehas, mitte kuskil rullide vahel ning organismis, mille suurimaks koostisosaks on suhkur ja kõrge kolesterool (nendega on õnneks olnud siiani kõik okei). Ühtlasi hakkasin ma mõtlema ka sellele, et rasedus nii või naa toob endaga kaasa lisakilosid ning ausalt öeldes tahan ma ikkagi jaksata peale sünnitust kummardada ja tegutseda. 

Reguleeritud toitumine ja trenn loomulikult ei muuda otseselt hormoonide väärtusi, küll aga muudab see minu organismi toimimist, mis omakorda aitab hormoonide vallas saavutada teatava stabiilsuse, mida mul väga vaja on. See muudab väga suurel määral ka minu enesetunnet, suhtumist iseendasse ning meeleolu- ma olen Alariga olnud alati õnnelik, aga nüüd olen veel õnnelikum. See õnnetunne annab väsimuse korral suure tõuke edasi püüda. Tema poolne tugi selle teekonna ajal on olnud üüratu. 

Miks ma aga sinna operatsioonile lähen, millest ma midagi rääkinud ei ole? Sest on vaja. Ma räägin sellest kõigest siis, kui selleks on õige aeg. Üks lugeja küsis, kas ma lähen maovähenduse opile. Ei, sinna ma tõesti ei lähe, sest ma tulen toime ka iseseisvalt. Põhjus seisneb hoopis milleski muus ja kahjuks või õnneks on see operatsioon lihtsalt üks järgmine samm minu ja Alari ühisel eesmärgi saavutamise teekonnal. See, miks ma praegu kaalu nii meeletu kangusega püüan maha saada, ei ole kuidagi seotud ees ootava lõikusega. Op on omaette ooper. Kuidas aga see minu trenni ja dieedi graafikut mõjutab? Oluliselt ei mõjutagi, sest tegemist on laparoskoopiaga ning haavad on minimaalsed. Eks ma mõne aja annan ikka endale rahu. Mis puutub toitumisse, siis seda see protseduur kuidagi ei mõjuta. Olen küll eelneva päeva õhtul ja opi päeval söömata-joomata, kuid peale seda on kõik jälle endist viisi. Nii et ei pabista selle pärast. Pigem olen natuke ärev, sest üleüldse see narkoosi panek ja kanüülid ja sealt ärkamine jne on suht-koht ebameeldiv.

See et kaal praegu ei liigu on natuke kurjaks tegev värk. Ma pingutan, väga! Ja seisab paigal. Kord mõtlen et olen äkki vett täis, siis mõtlen et äkki lihased, siis mõtlen et äkki ikka söön midagi valesti, kuigi kõik on kava järgi. Ühest küljest on ka hea see, et kaal vahepeal seisab, siis on tulemus püsivam ja hea et juurde ei tule! Kuid eks ikka morjendab, see on ju tulemus mida kõige rohkem ootan, kaalunumber. Tore et ümbermõõdud vähenevad. Kahe ja poole kuu peale kokku 19 cm vähem- 9 rinnalt ja 10 vöölt. Õnneks on partii jäänud enam-vähem samaks, küllap kaob see pekikiht külgedelt ja seljalt rohkem. Eks ma pingutan edasi, kus ma pääsen. Tahan ju end hästi tunda oma kehas, tahan tervislikult elada, tahan et laps saaks areneda terves organismis jne. Mis mul muud üle jääb, ei tohi alla vanduda :)