Aug. 22, 2017

Asjadest nii nagu nad on

Kõigest päris nii koledalt, nagu need jaanuarikuus olid.

Ma alustasin oma teekonda pisar silmanurgas, kui KMI näitas numbrit 42,2. Sellise kehamassiindeksiga inimesed soovitatavalt käivad maovähendusoppidel, kuid mina tahtsin oma elu elada teisiti. Mingi tunne mu sees ütles, et ma suudan ka ise, et ma pingutan ja rassin ja näen vaeva, sest ise ma selle kirve oma pea kohale olen aidanud, eks nüüd ma pean selle sealt ka siis eemaldama. Tänaseks on sellest algusest möödas 8 kuud ning minu KMI on hetkel 31,1. Ehk siis tegelikult on tehtud meeletu töö, kuigi jah, ma olen endiselt oma pikkuse kohta ülekaaluline, KUID ma pigem sellise lühikese aja jooksul ja ise hakkama saanuna võin öelda julgelt, et olen olnud tubli. Ja olen edasi ka. Pildil on näha endiselt ettevõlvuvat kõhtu ning eks käed ja jalad on endiselt prisked, kuid andke aega atra seada. 

Senised fitlapi toitumiskava järgi toiduainete kaalumised ja värgid olen jätnud kõrvale ning kasutanud oma pisikesed retseptiraamatus olevaid tervislikke retsepte toitude valmistamiseks ning vahel näpanud mõned retseptid fitlapi keskkonnast, kuid pole koguseid jälginud. Lisaks isekasvatatule tarbime päris usinasti tatart ning vahel ka täisteramakarone.

Olen sättinud päeva nõnda, et sinna saaks kenasti neli põhilist toidukorda ning suure näljatunde korral siiski hammustan midagi lisaks, sest vastasel juhul hakkab mul lihtsalt halb. Põhiliseks toiduaineks meie söögilaual on kõik see, mida ise kasvatanud olen- salat, kartul, porgand, herned, maitseroheline ning selle kõrvale siis seafilee, kanafilee, kana-ja veise/sea/seguhakkliha. Toidud teen kerged ning erilist rasvapidu meie pottides ja pannides ei toimu. Alati on kodus olemas puuviljad ning külmikus värske köögivili, millest üht ja teist kokku vaaritada. 

Pattudest me priid ei ole. Vahel leidub meie telekakapis siiski ka pakk krõpsu, mida Alar aegsasti hävitab ( mitte kõike korraga nagu varem) ning paar korda nädalas on siiski meie sügavkülmas ka jäätis, kas siis poest ostetud või ise tehtud maitsestamata jogurti ja marjadega/maapähklivõiga.

Trenni koha pealt nii palju, et trenazöör meile tuppa hetkel ei mahu, seega sellega ma trenni teha ei saa. Küll aga käin ma jooksmas ja kõndimas. Saan teha kodupiirkonnast mitu erineva pikkusega ringi, siiani on lemmikuks jäänud 5,7 ning 9,1 km pikkused rajad. Pikema ringi puhul kas kõnnin kogu tee või teen intervallina (10 min jooksen, 2 min kõnnin) ning lühema ringi puhul jooksen järjest nii kaua kui jaksu on ja siis kõnnin. Jooks on pigem sörk ja täpselt nii mulle meeldibki, sest kõige jubedam oleks olukord, kus tegevus muutub vastikuks, siis ei ole enam järjepidavust jne.

Senist rütmi olen nüüd harrastanud ca kuuaega ja tulemused on nii kaalul kui sentimeetripaelal kenasti näha, seega ma ei pea sisuliselt enam stressama köögikaalu ja pottide-pannide taga näpuga retseptil järgi ajades, vaid valmistan tervislikud ning maitsvad toidud valitud toorainest ning liigun piisavalt. Lisaks päevasele liikumisele ning õhtustele kõndimistele/jooksmistele on ju maakodus vaja KO GU AEG midagi teha. See annab kõigele veel lisaks mahtu juurde.

Kui korteris elasime, siis katsusin päeva jooksul 10 000 sammu täis saada. Nüüd majas elades on need sammud juba vabal päeval näiteks lõunaks täis (pluss ülejäänud päev ja trenn otsa) ning tööpäevadel on need sammud täis hetkeks, kui töölt autosse kõnnin. Ehk siis tegelikult ka sellist lihtsalt liikumist on tulnud oluliselt juurde. Loomulikult on selle kõige juures ka jõudlus suurenenud. 

Omast kogemusest olen sättinud oma mõttemaailmas asjad nõnda, et toitumine ja liikumine on ühel joonel. Kaal ei lange ei üht ega teist poolt eelistades, vaid asjad peavad olema tasakaalus. Ei ole mõtet tundide viisi treenida ja siis torti näost sisse pugida, ei ole mõtet ja kaloreid lugeda ja üldse mitte liikuda. Ühel puhul kaal seisab ja teisel puhul langeb, kuid ise oled lodev. Nägin ju ise, kuidas ainuüksi fitlapi tehes mul tühi nahk muudkui lotendas, kuigi jah kaal kenasti langest, but still, see polnud mu ainus eesmärk. Nüüd kui olen need asjad juba poole aasta jagu kenasti koostöös hoidnud, on olukord pigem prink kui lötendav. Ehk siis ei saa ainult liikumisega ja ei saa ka ainult toitumisega.

Minu kaalulangust on natuke raskendanud ka tõsiasi, et olen lapse saamise eesmärgil teinud korduvalt läbi koostöös günekoloogiga erinevaid hormonaalseid ravikuure, mis teadupärast mitte mingi imega kaasa ei aita kaalu langetamisele, vaid pigem abistavad kenasti selle tõstmisel. Minu õnneks on mul jätkunud piisavalt tahet hoida oma suu magusa ja rasvase koha pealt piisavalt kinni, et minul kaal ravikuuride aeg tõusnud ei ole. Pigem on seda vedeliku kinnihoidmist ja selle arvelt kaalu kerget tõusu keha poolt olnud mensu aeg, mis nende lõppedes jälle nagu tina tuhka kadunud on.

Mina olen selle poolt, et vahel tuleb endale ka midagi lubada. Ja mina luban jäätist. Kord isetehtud, kord poe suhkru- ja rasvahunnikut. Lihtsalt luban, sest ma tahan ja ma võin. Nii on mul homne päev taas kergem edasi minna, tahtejõudu on ja mu peas ei keerle ainus mõtte "ei tohi ei tohi ei tohi" või et " olen paks, ei tohi seda süüa". Mis tähendab et ei tohi. Tohib, aga mõistuse piires ja mitte igapäevaselt, vaid siiski justkui preemia korras. See on mind tänaseks aidanud kaalukaotuseni 28kg. Jap, ma olen endiselt priske, noh nii viisakalt öeldes, kuid olen kindlasti oma tervise suhtes oluliselt paremas seisus, kui olin seda jaanuaris.