Jan. 3, 2018

Kulutad oma aja teise võimaluse ootamisele, selle asemel, et minna täna oma unistuste kannul parema homse poole. Loodad, et keegi teine tuleb ja päästab su sellest katkisest elust, justkui peaks kellelegi teisele sinu elu olema tähtsam, kui sulle enesele. Miks?

Alati leidub põhjus miks tunda end kehvemana kui kõik teised su ümber. Ikka ja jälle oled saamatum, õnnetum, vaesem, inetum, paksem, rumalam, kohmakam jne. Ja päeva lõpus loodad sa ikka, et tuleb keegi, kes täidab su enesehaletsuse haavad magusa jutuga sellest, kuivõrd parim sa kõiges oled. Paraku ainus kes seda ei usu, oled sina ise ning ainus, kelle arvamus sulle tõeliselt korda läheb, oled sina ise. Miks sa teed endale nii?

Nii väsinud tänasest päevast? Ikka ja jälle juhtub mingi pask, mille sees pead õhus hoida ei suuda, ikka ja jälle süüdistades kõiki teisi enda ümber, kuigi tegelikult ainus, kes sind sinna loppa kisub, oled sina ise oma olematu eneseväärikusega. Mis see tänane päev siis kehvem või parem on kui eilne? 

Haarad külmikust portsu nänni oma taldrikule, pokaali veini ja maandud oma haletsust täis suhtumisega diivanipadjale. Võib-olla ehk nutad keretäie ja tood pudeli lähemale. Uputad oma emotsioonid selle sama saatanast vedeliku varna ja tunned end selles rollis justkui võitjana? Oh ei, kaotad kordi ja kordi uuesti. Loodad leida rahu- kuidas? Mitte miski ega keegi ei suuda tuua sinu enese sisse rahulolu, ainult sina ise. Millal sa ometi mõistad. Ja nii sa jätkad.

Eneseväärikus? Kus see on, kui su purjus mees sulle käe külge uhab? Kus on su eneseväärikus, kui neelad alla kõik mis ette söödetakse, kordagi küsimata, mida see sinu endaga teeb? Laod facebooki ja instagrami avarustesse visiooni endast kui kahe jalaga maapeal olevast õnnelikust hingest. Sa oled katki kui kurat ja ikka väidad, et kõik on hästi. Küsi endalt- millal viimati kõik oli tõesti päris hästi. Ma näen sinus hetkel vaid saamatut, kes laseb ühel tõpralt võtta oma elu ja selle hind vaid seetõttu, et sul on hirm. Mul oleks ka.

Aga sa pead seisma oma lapse eest.

Ühiskond on pungil peredest, kus käehoop on kerge tulema. Küll ja veel on peresid, kus lapsed tulevad koolist koju hirmus, sest see kuidas õhtu kulgeb, on alati sügav müsteerium. Need lapsed, keda sa narrid koolisööklas pelgalt seetõttu, et tema otsustab toiduga mängimise asemel seda reaalselt ka süüa, need lapsed söövad seal samas sööklas ehk oma päeva esimest ja viimast pala. No kurat tee ometi silmad lahti. Need lapsed, kes kaitsevad oma väiksemat pereliiget ihuga, lootes, et kui üks saab peksa, jätab ehk teise puutumata...see on põrgu. Mina ei tea, mida tähendab perevägivald. Aga ma tunnen sind ja ma olen näinud paljusid. 

Ma näen mida teeb perevägivald ühe noore naisega, kui ta tuleb uuringukabinetti. Ma olen näinud kehahoiakut, hirmu silmades, valu ja teadmatust, mõistmatust. Ma kuulen neid lugusid ja ma suren seest- mida TEMA veel tunneb, küsin ma endalt. Ma olen näinud mitut last ja tunnen neist mõnda, kes on saanud küll ja veel klohmida lihtsalt selle pärast, et nad olemas on. Ja ma tunnen oma isa. Oma maailma parimat isa, keda saadab iga päev teadmine, et tema isa oli tõbras ja keda saadab teadmine, et tema ema ei suutnud teda ega tema nooremat venda kaitsta. Ma tunnen oma sõbrannat, kelle mees käib päevast päeva mööda teisi sänge ning koju naastes pakub naisele helluse asemel vaid rusikaid.

See pole elamine, see on mitte suremine.

Mul on alati, ALATI põhjust öelda südamest aitäh Alarile, kes hoiab mind nagu sitta pilpa peal- iga päev. Ma sulen igal õhtul tema kaisus silmad teades, et ma olen hoitud. Ma ütlen endamisi igal õhtul talle aitäh.

 

 

Dec. 21, 2017

Elu? Mis see on? Argipäev? Pere? Töö? Kindlasti, kuid kas midagi veel? Ikka ja jälle leian end mõtetelt, et mille nimel? Või kelle nimel? Ma elan oma elu täpselt nii, et ma oleksin üheskoos teistega õnnelik.

Kuid ma tean väga hästi, mis tähendab elada õnnetult- see ei olnud elamine, see oli lihtsalt mitte suremine. Minu valu ja äng ja valed valikud mineviku nime all on mind juhatanud tänasesse päeva, kus ma võin käsi rinnal öelda, et ma olen teinud siin elus õiged valikud ning võin kasvõi karjuda, et ma olen tõesti, kogu südamest, kogu hingest nii kuradi õnnelik.

Mõned lugejatest teavad minu teistlaadi pilti- see kes oli pidudel alati suure naeru ja naljaga, võttis õhtust nii palju kui välja pigistada andis, kes jõudis varahommikuti kui kännuämblik ühikasse ja kes arvas, et vot SEE on alles elu! Nii ma elasingi kooli ja töö kõrvalt, sest nii oli hästi. Ja siis on mõned teised lugejad, kes teavad teistlaadi pilti- see kes oli pidude järgselt depressioonis, nuttis ja mattis oma tundeid mõttetu suhte alla, kuis polnud muud kui harjumus ja alavääristamine.

Ja siis tuli Alar.

Ma ei ütle ilustades, grammigi liialdades, et tema päästis minu elu kõige siiramas mõttes. Sest see, mis moodi enne oli "okei", näitas tema mulle, et ei ole okei. Näitas mulle, et saab elada teisiti, saab tunda teisiti, saab mõelda hoopis teisiti, saab suhtuda teisiti, saab olla teine. Tegelikult näitas Alar mulle, mis tähendab olla päris mina ise. See kes ma olen tänaseks, see olengi mina. 

Siin elus ei ole piisavalt palju sõnu kiitmaks teda ja tema käitumist ning suhtumist minusse. Ta ei poputa ega uputa mind tähtpäevadel lillekimpude alla. Ta paneb iga päev mind tundma õnnelikuna. Ta oskab seda, omal moel, oma salapärasel moel. Ta annab mulle endast kõik ja annaks rohkemgi veel, kui vaid saaks. Ma hindan teda lõputult, ka nendel hetkedel, kui ma oma rasedahormoonidega end välja vihastan ja teda tossudega loopima kukun.

Ma töötan haiglas. Seltskond on värvikirev. Nii palju kui on nägusi, on ka tegusi. Mul ei ole õigust selekteerida inimesi rühma "normaalsed" ja "ebanormaalsed", mul ei ole õigus olla ühega viisakas ja teisega emmi mängida. Mul ei ole õigust kedagi eelistada või välistada. Nad kõik on minu jaoks üks. Viimased nädalad on minuni toonud inimesi, kes on ajendanud mind mõtlema sellele, kui hästi või halvasti minu enda elus asjad on. Minu suur kummardus nende ees, kes astuvad võõrasse kabinetti ning vestlusesse täiesti võõra inimesega, jagades oma mõtteid ja tundeid...nad on nii hädas, nii ummikus- ja ainus mis ma teha saan on mõista. Sest ma mõistangi...ja soovin et nad võidaks täpselt samuti nagu võitsin mina.

Argipäeva mured ei saa morjendada, kui mul on selline abikaasa nagu seda on Alar, kui mul on selline kodu nagu me üheskoos oleme loonud, kui minus on kasvamas niivõrd palju oodatud laps, kuidas ma olen morn, kui mul on südames täielik rahu teades, et juhtugu mis tahes, meie lapsel saab olema parim isa. Ma olen alati soovinud, et emaks saades laps mitte ainult ei tunneks seda, kui palju mina teda armastan, vaid et ta näeks ja tunneks, kui palju tema isa mind armastab. 

Ega ma muud ei tahtnudki öelda, kui vaid seda, et hoidke ja hinnake teineteist.

 

Nov. 20, 2017

Kuskilt tuleb see hääl mis ütleb, et nüüd on õige aeg. Ise teadmata, aru saamata, fakti adumata juhtub meiega siin elus tegelikult äraütlemata imelisi asju. Pinguta nii kuis jaksad, pursi edasi kasvõi veri nahavahelt väljas, elu teeb sellest olenemata omad korrektuurid ning toob lahendused lauale just hetkel, mil seda kõige vähem ootame.

Mu sõber ütles ( korduvalt), et kui sa midagi nii väga- kogu südamest- soovid ja ihaldad, seda raskem on sul seda saada. Ütles, et sellised soovijad peavad ära käima täiesti põhjas, surma maitse suus, kuniks siis üks hetk asjad lihtsalt hakkavad edenema, omasoodu kulgema. Tänasel päeval võin ma öelda, et tal oli õigus.

Ma muretsesin lapse saamise pärast, mul oli pidevalt nutt kurgus ja ma kartsin mõnel hetkel, et see ei juhtugi mitte kunagi, et mina ei saagi emaks, et see üks asi millega naine võiks hakkama saada- et just seda mina ei suuda. Ma tundsin end täiesti läbi kukkununa. Mind ohjasid depressioon ja masendus vaheldumisi hullumeelse naermise ning sooviga lihtsalt minema kõndida oma soovidest ja unistustest. Selle teemaga viis elu mind lõpuks sinna punkti, kus ainus mida ma veel teha suutsin, oli loobuda. Ma olin selleks hetkeks elu ja kogu meditsiiniliste diagnooside, probleemide ning ravi poolt täiesti jalutuks pekstud ja see viimane piisk, mis minus veel soovis saada emaks, oli kadunud.

Ja siis see juhtus. Hetkel mil ma loobusin, hakkas minus kasvama uus elu. Kõik muutus.

Ma pole oma elus iial nii palju muretsenud, kartnud, olnud hirmul ning armastanud kui praegu. Ma arvasin eelnevat muret olema see tõeline maailmasuurune murekoorem, kuid ei. See mure, mis praegu valdab mu südant ja meelt on klass omaette. See meeletu suur hoolivustunne, armastus, igatsus ja ootus, kartused ja põnevus käsikäes- mõistus ei võta omaks. Kui palju võib kõike tunda kellegi vastu, keda sa pole isegi veel oma kätel hoidnud? Kuidas- kuidas ometi see loodus nii toimib? Mul on kohati tunne, et mu süda tahab katki minna kogu sellest tundepilvest (ja ilmselt hormoonidest?), mis mind valdab. Ma olen nii õnnelik ja nii mures samaaegselt, et ma ei tea täpselt kuidas olla, istuda, astuda.

Meie elu muutus täielikult hetkel, kui me tema olemasolust teada saime. Veel paremaks.

Kogu selle valede valikute virna otsast alla vaadates näen ma nüüd, et olen siin elus teinud ka midagi õigesti. Ma valisin omale mehe, kes austab ja armastab mind rohkem, kui ma ette kujutada suudan. Ma valisin omale abikaasa, kellega me loome kindlat abielu ning ühist kodu. Ma valisin oma lapsele ideaalse isa, kes armastab teda tingimusteta, alati, igavesti.

Ja mina neid täpselt samuti.

 

Nov. 13, 2017

See on nagu karussell. Ei jää ega jää seisma. Muudkui kulgeb edasi oma häbematul moel, kordagi küsimata, kas ma üldse tahan selle vooluga kaasa minna. Tahaks astuda maha, toetuda omal jalal ja minna omas tempos, kuid ei saa, sest hoog on liialt suur. Ma kartsin juba lasteaias karusselle, nüüd on kogu mu elu selline, meie kõigi- täiskasvanute.

Ma tahan toetuda omal jalal, ma tahan minna omas tempos, ma tahan teha asju omal moel, ma tahan mõelda omi mõtteid, ma tahan öelda ja teha mida Mina tahan, mitte seda mida ma "pean". Minus möllab täna üks trotsi täis laps, kes ajab jonni ja lööb hambad risti kõige ees, mida peab ning mida sugugi ei taha.

Hetkel rase olles mulle ühest küljest meeldib, et aeg tormab, sest see toob justkui kiiremini meie ilmaime minu kätele. Ma ootan teda nii väga, ootan ja igatsen kedagi, keda vaid ekraani vahendusel näinud olen. Meie väike laps, meie võitleja, meie suur armastus, meie elu ilusaim aare.

Kõigest muust, mis tähendab kohustusi, ajast kinni pidamist, mingit idiootset graafikut ja plaanimist, kohaloleku nõuet, mis nõuab teatud tegevuste sooritamist ja ettenäitamist, mis nõuab "ära tegemist"...see on vastik. See trots mu sees on nii üüratu, et ma imestan, et keegi täna minu solvangute osaks pole saanud.

Ma olen väsinud. Mitte elust endast, mis kui karussell ringi uhab, vaid kõigest muust.

Ma olen väsinud muretsemast maja valmimise ja raha asjade pärast. Ma olen väsinud lappimast kellegi vahelisi suhteid, mis isegi minusse ei puutu, kuid mida ma olen sunnitud lahendama, sest inimesed ise ei suuda omavahel suhelda. Omal veidral moel ma sattusin kahe vahele mingiks paarinõustajaks ja ma tahan sellest nüüd ära, sest ma pole sotsiaalabi. Ma olen väsinud kuulamast patsientide muresid ja viha arstide suhtes, et nood teevad "sitta tööd". Ma olen väsinud õigustamast tervishoiusüsteemi, sest mina olen seal üks vähim rolli mängiv lüli, ma lihtsalt teen oma igapäevast tööd, aga seda siiski ei lasta mul teha. Loomulikult ma nõustan ja aitan võimalikult palju. Ühel hetkel tahaks, et keegi poetaks ka "aitäh" selle peale.

Ma olen väsinud oma tööst. Ma armastasin oma tööd, isegi väga. Tänaseks on sellest saanud minu jaoks midagi, mida ma teen, et normaalne emapalk oleks. That's it. Aga ma ei ole sedasorti inimene iial olnud, kes teeks oma tööd lihtsalt raha nimel, ikka seetõttu et meeldib. Keegi kuskil peale uuringut võttis minu südame kaasa, mis põksus enmg uuringute poole. See tuleb tagasi, kui tuleb tagasi Rootsist mu lemmik eeskuju, minu lemmik õpetaja ja lemmik kolleeg, minu sõber, ma loodan.

Mu elu on võrratu. Mul on imehea mees, mul on päris oma kodu, mul on koer ja kass- mul on pere. Mul on imelised vanemad ja vend, ma olen lapseootel ja mul on töö, mida paljud öelda ei saa. Mul on riided seljas ja kõht täis, mul on auto tagumiku all ja mul on minu sõbrad. Jah, mu elu ongi absoluutselt nii ilus, aga vot ikka ei ole rahul. Ma olen tõesti väsinud, kõigest muust mis seda nimekirja ei puuduta.

Ma tahan siit karussellilt maha. Isegi magada ma ei taha, ma tahaks lihtsalt kuskil olla, vaikuses, Alari kaisus, koer varbaid soojendamas, kass kõrval nurrumas, väike tibu kõhus ringi sahmimas, kordagi mõtlemata mis on kell, mis päev täna on, kas me jõuame selle või tolle asja tehtud, mis kellani pood lahti on, mis me õhtuks süüa teeme, mis me talle sünnipäevaks kingime, palju autoremont maksma läheb, millal magamistuba valmis saab. 

Ma tahaksin, sooviksin kogu südamest, osata aega maha võtta.

 

 

Jun. 20, 2017

Eile leidis aset üks ebameeldiv vahejuhtum, mis mind seda teksti siia praegu kirjutama ajendas. Ma olen selline leebe inimene, otsekohene ja kohati järsk, kuid tardun, kui kellelgi midagi öelda on. Mul puudub see niiöelda "paks nahk" mis takistaks kõike negatiivset enese sisse võtmast. Seega oma teatava jälje see eile vahejuhtum tekitas ning tegelikult ei saa selline haavatav olemus enam jätkuda.

Eks ikka vahetevahel tuleb ette olukordi, kus lähevad sõnad veidi karmimaks ja hääletoon valjemaks. Koduses keskkonnas on see selline...teistmoodi, need ette juhtuvad vaidlused ja enese kehtestamine ning moe pärast ukse veidi kõvemini kinni panemine. Sellisel juhul on tegemist ikkagi oma inimesega, keda sa tunned ja kelle käekirja juba natukene ette aimata oskad. Tänaval on see asi võõra persooniga teisiti. Siis ma nii kõva hai ei ole, kuid ma jätan üldiselt sellised asjad meelde.

Eilses vahejuhtumis oli muidugi kaks poolt. Ma tunnistasin oma osa süüd, kuid õigustust selle võõra käitumises polnud sellegi poolest. Ühesõnaga. Mäletate kui meil auto rikki läks? Ja tegin üle võlli emotsioonide puhangu ühe remondikoha halva teeninduse vastu. Muidugi polnud viisakas kedagi otseselt idioodiks või tropiks nimetada, kuid veider on see, et see inimene tundis end ära, või noh, see remondikoht tundis end ära ning puudutatuna tundis end üks sealne töötaja, kelle pihta ükski mu lause ei käinudki. Igatahes käis minu meeleavaldus talle vastu kusemist ja somehow ma nagu saan sellest ka aru et miks. Aga veider on see, et absoluutselt ei saada aru, et sellisest tagasisidest tuleb midagi õppida, mitte südamesse võtta ja suvalisel hetkel tulla minuga MINU autos õiendama. Olukord nägi välja nii, et ma istusin Noraga kõrvalistmel ning ootasin Alarit, ja see inimene tegi ukse lahti ja lihtsalt hakkas paugutama, minu autos, suvalisel hetkel. Nagu, what? Ma olin selles olukorras kaotaja juba alguses, sest mina täiskasvanud mehe ees mingit kaitset ei oma. Küll aga kaitsesin ma oma seisukohta, et MINU blogis kirjutangi ma täpselt seda mida MINA tahan ja mida MINA arvan. See on minu ja Alari elu blogi, mis kajastab igapäevaseid toimetusi ning ettejuhtumisi ja kel on hirm sattuda negatiivse noodi alla, see ei tohi end üldse näole andagi? Ma isegi ei tea miks ta mu blogi loeb?? Nüüd on vähemalt võrdluse mõttes põhjus teha CarStopist saadud suurepärase teeninduse kohta üks väga positiivne postitus.

Teeb sama välja, kui ma hakkaksin mingit toodet siin tutvustama ning tootja ei suudaks vastu võtta negatiivset kriitikat, mis on võimalik tekkima. Kõigile ei saagi pakutav teenus/toode/misiganes meeldida ning sellega tuleb harjuda. Sellest olukorrast on õppida vaid nii palju, et nad õpivad oma teenust paremini pakkuma ja mina õpin viisakamalt enda pahameelt väljendama ( sealjuures jättes põhimõtte siiski omale kohale). See eilne olukord oli nii sürr. Ma arvasin et selline käitumine enam sellises vanuses ei eksisteeri, et täiskasvanud mees tuleb võõrast naist sõimama ja bitchiks-ennasttäis-isekaks nimetama, võõras autos. Mainin veel kord, et nimeliselt ei olnud midagi välja toodud ning see, et end ära tundsid (ja sa olid ilmselgelt ainus kes tundis), näitab kui ebakindel sa tegelikult selles kõiges oled. Nii palju oli sellest sõnelusest kasu, et oma postituse tegin ma viisakamaks, kuid KOHT kui selline on ja jääb selliseks nagu mina oma arvamusena ka kirja panin, sest minu arvamus on siiski minu arvamus, teistele kõigile võib meeldida, see ei tähenda et mulle peab meeldima. See vahejuhtum tegi selle kõik lihtsalt veel tobedamaks. 

Kuidas teil lood on sarnaste ettejuhtuvate olukordadega, kus kriitika alla sattunu järsku laivi tuleb ja õiendama hakkab?