Nov. 20, 2017

Kuskilt tuleb see hääl mis ütleb, et nüüd on õige aeg. Ise teadmata, aru saamata, fakti adumata juhtub meiega siin elus tegelikult äraütlemata imelisi asju. Pinguta nii kuis jaksad, pursi edasi kasvõi veri nahavahelt väljas, elu teeb sellest olenemata omad korrektuurid ning toob lahendused lauale just hetkel, mil seda kõige vähem ootame.

Mu sõber ütles ( korduvalt), et kui sa midagi nii väga- kogu südamest- soovid ja ihaldad, seda raskem on sul seda saada. Ütles, et sellised soovijad peavad ära käima täiesti põhjas, surma maitse suus, kuniks siis üks hetk asjad lihtsalt hakkavad edenema, omasoodu kulgema. Tänasel päeval võin ma öelda, et tal oli õigus.

Ma muretsesin lapse saamise pärast, mul oli pidevalt nutt kurgus ja ma kartsin mõnel hetkel, et see ei juhtugi mitte kunagi, et mina ei saagi emaks, et see üks asi millega naine võiks hakkama saada- et just seda mina ei suuda. Ma tundsin end täiesti läbi kukkununa. Mind ohjasid depressioon ja masendus vaheldumisi hullumeelse naermise ning sooviga lihtsalt minema kõndida oma soovidest ja unistustest. Selle teemaga viis elu mind lõpuks sinna punkti, kus ainus mida ma veel teha suutsin, oli loobuda. Ma olin selleks hetkeks elu ja kogu meditsiiniliste diagnooside, probleemide ning ravi poolt täiesti jalutuks pekstud ja see viimane piisk, mis minus veel soovis saada emaks, oli kadunud.

Ja siis see juhtus. Hetkel mil ma loobusin, hakkas minus kasvama uus elu. Kõik muutus.

Ma pole oma elus iial nii palju muretsenud, kartnud, olnud hirmul ning armastanud kui praegu. Ma arvasin eelnevat muret olema see tõeline maailmasuurune murekoorem, kuid ei. See mure, mis praegu valdab mu südant ja meelt on klass omaette. See meeletu suur hoolivustunne, armastus, igatsus ja ootus, kartused ja põnevus käsikäes- mõistus ei võta omaks. Kui palju võib kõike tunda kellegi vastu, keda sa pole isegi veel oma kätel hoidnud? Kuidas- kuidas ometi see loodus nii toimib? Mul on kohati tunne, et mu süda tahab katki minna kogu sellest tundepilvest (ja ilmselt hormoonidest?), mis mind valdab. Ma olen nii õnnelik ja nii mures samaaegselt, et ma ei tea täpselt kuidas olla, istuda, astuda.

Meie elu muutus täielikult hetkel, kui me tema olemasolust teada saime. Veel paremaks.

Kogu selle valede valikute virna otsast alla vaadates näen ma nüüd, et olen siin elus teinud ka midagi õigesti. Ma valisin omale mehe, kes austab ja armastab mind rohkem, kui ma ette kujutada suudan. Ma valisin omale abikaasa, kellega me loome kindlat abielu ning ühist kodu. Ma valisin oma lapsele ideaalse isa, kes armastab teda tingimusteta, alati, igavesti.

Ja mina neid täpselt samuti.

 

Nov. 13, 2017

See on nagu karussell. Ei jää ega jää seisma. Muudkui kulgeb edasi oma häbematul moel, kordagi küsimata, kas ma üldse tahan selle vooluga kaasa minna. Tahaks astuda maha, toetuda omal jalal ja minna omas tempos, kuid ei saa, sest hoog on liialt suur. Ma kartsin juba lasteaias karusselle, nüüd on kogu mu elu selline, meie kõigi- täiskasvanute.

Ma tahan toetuda omal jalal, ma tahan minna omas tempos, ma tahan teha asju omal moel, ma tahan mõelda omi mõtteid, ma tahan öelda ja teha mida Mina tahan, mitte seda mida ma "pean". Minus möllab täna üks trotsi täis laps, kes ajab jonni ja lööb hambad risti kõige ees, mida peab ning mida sugugi ei taha.

Hetkel rase olles mulle ühest küljest meeldib, et aeg tormab, sest see toob justkui kiiremini meie ilmaime minu kätele. Ma ootan teda nii väga, ootan ja igatsen kedagi, keda vaid ekraani vahendusel näinud olen. Meie väike laps, meie võitleja, meie suur armastus, meie elu ilusaim aare.

Kõigest muust, mis tähendab kohustusi, ajast kinni pidamist, mingit idiootset graafikut ja plaanimist, kohaloleku nõuet, mis nõuab teatud tegevuste sooritamist ja ettenäitamist, mis nõuab "ära tegemist"...see on vastik. See trots mu sees on nii üüratu, et ma imestan, et keegi täna minu solvangute osaks pole saanud.

Ma olen väsinud. Mitte elust endast, mis kui karussell ringi uhab, vaid kõigest muust.

Ma olen väsinud muretsemast maja valmimise ja raha asjade pärast. Ma olen väsinud lappimast kellegi vahelisi suhteid, mis isegi minusse ei puutu, kuid mida ma olen sunnitud lahendama, sest inimesed ise ei suuda omavahel suhelda. Omal veidral moel ma sattusin kahe vahele mingiks paarinõustajaks ja ma tahan sellest nüüd ära, sest ma pole sotsiaalabi. Ma olen väsinud kuulamast patsientide muresid ja viha arstide suhtes, et nood teevad "sitta tööd". Ma olen väsinud õigustamast tervishoiusüsteemi, sest mina olen seal üks vähim rolli mängiv lüli, ma lihtsalt teen oma igapäevast tööd, aga seda siiski ei lasta mul teha. Loomulikult ma nõustan ja aitan võimalikult palju. Ühel hetkel tahaks, et keegi poetaks ka "aitäh" selle peale.

Ma olen väsinud oma tööst. Ma armastasin oma tööd, isegi väga. Tänaseks on sellest saanud minu jaoks midagi, mida ma teen, et normaalne emapalk oleks. That's it. Aga ma ei ole sedasorti inimene iial olnud, kes teeks oma tööd lihtsalt raha nimel, ikka seetõttu et meeldib. Keegi kuskil peale uuringut võttis minu südame kaasa, mis põksus enmg uuringute poole. See tuleb tagasi, kui tuleb tagasi Rootsist mu lemmik eeskuju, minu lemmik õpetaja ja lemmik kolleeg, minu sõber, ma loodan.

Mu elu on võrratu. Mul on imehea mees, mul on päris oma kodu, mul on koer ja kass- mul on pere. Mul on imelised vanemad ja vend, ma olen lapseootel ja mul on töö, mida paljud öelda ei saa. Mul on riided seljas ja kõht täis, mul on auto tagumiku all ja mul on minu sõbrad. Jah, mu elu ongi absoluutselt nii ilus, aga vot ikka ei ole rahul. Ma olen tõesti väsinud, kõigest muust mis seda nimekirja ei puuduta.

Ma tahan siit karussellilt maha. Isegi magada ma ei taha, ma tahaks lihtsalt kuskil olla, vaikuses, Alari kaisus, koer varbaid soojendamas, kass kõrval nurrumas, väike tibu kõhus ringi sahmimas, kordagi mõtlemata mis on kell, mis päev täna on, kas me jõuame selle või tolle asja tehtud, mis kellani pood lahti on, mis me õhtuks süüa teeme, mis me talle sünnipäevaks kingime, palju autoremont maksma läheb, millal magamistuba valmis saab. 

Ma tahaksin, sooviksin kogu südamest, osata aega maha võtta.

 

 

Jun. 20, 2017

Eile leidis aset üks ebameeldiv vahejuhtum, mis mind seda teksti siia praegu kirjutama ajendas. Ma olen selline leebe inimene, otsekohene ja kohati järsk, kuid tardun, kui kellelgi midagi öelda on. Mul puudub see niiöelda "paks nahk" mis takistaks kõike negatiivset enese sisse võtmast. Seega oma teatava jälje see eile vahejuhtum tekitas ning tegelikult ei saa selline haavatav olemus enam jätkuda.

Eks ikka vahetevahel tuleb ette olukordi, kus lähevad sõnad veidi karmimaks ja hääletoon valjemaks. Koduses keskkonnas on see selline...teistmoodi, need ette juhtuvad vaidlused ja enese kehtestamine ning moe pärast ukse veidi kõvemini kinni panemine. Sellisel juhul on tegemist ikkagi oma inimesega, keda sa tunned ja kelle käekirja juba natukene ette aimata oskad. Tänaval on see asi võõra persooniga teisiti. Siis ma nii kõva hai ei ole, kuid ma jätan üldiselt sellised asjad meelde.

Eilses vahejuhtumis oli muidugi kaks poolt. Ma tunnistasin oma osa süüd, kuid õigustust selle võõra käitumises polnud sellegi poolest. Ühesõnaga. Mäletate kui meil auto rikki läks? Ja tegin üle võlli emotsioonide puhangu ühe remondikoha halva teeninduse vastu. Muidugi polnud viisakas kedagi otseselt idioodiks või tropiks nimetada, kuid veider on see, et see inimene tundis end ära, või noh, see remondikoht tundis end ära ning puudutatuna tundis end üks sealne töötaja, kelle pihta ükski mu lause ei käinudki. Igatahes käis minu meeleavaldus talle vastu kusemist ja somehow ma nagu saan sellest ka aru et miks. Aga veider on see, et absoluutselt ei saada aru, et sellisest tagasisidest tuleb midagi õppida, mitte südamesse võtta ja suvalisel hetkel tulla minuga MINU autos õiendama. Olukord nägi välja nii, et ma istusin Noraga kõrvalistmel ning ootasin Alarit, ja see inimene tegi ukse lahti ja lihtsalt hakkas paugutama, minu autos, suvalisel hetkel. Nagu, what? Ma olin selles olukorras kaotaja juba alguses, sest mina täiskasvanud mehe ees mingit kaitset ei oma. Küll aga kaitsesin ma oma seisukohta, et MINU blogis kirjutangi ma täpselt seda mida MINA tahan ja mida MINA arvan. See on minu ja Alari elu blogi, mis kajastab igapäevaseid toimetusi ning ettejuhtumisi ja kel on hirm sattuda negatiivse noodi alla, see ei tohi end üldse näole andagi? Ma isegi ei tea miks ta mu blogi loeb?? Nüüd on vähemalt võrdluse mõttes põhjus teha CarStopist saadud suurepärase teeninduse kohta üks väga positiivne postitus.

Teeb sama välja, kui ma hakkaksin mingit toodet siin tutvustama ning tootja ei suudaks vastu võtta negatiivset kriitikat, mis on võimalik tekkima. Kõigile ei saagi pakutav teenus/toode/misiganes meeldida ning sellega tuleb harjuda. Sellest olukorrast on õppida vaid nii palju, et nad õpivad oma teenust paremini pakkuma ja mina õpin viisakamalt enda pahameelt väljendama ( sealjuures jättes põhimõtte siiski omale kohale). See eilne olukord oli nii sürr. Ma arvasin et selline käitumine enam sellises vanuses ei eksisteeri, et täiskasvanud mees tuleb võõrast naist sõimama ja bitchiks-ennasttäis-isekaks nimetama, võõras autos. Mainin veel kord, et nimeliselt ei olnud midagi välja toodud ning see, et end ära tundsid (ja sa olid ilmselgelt ainus kes tundis), näitab kui ebakindel sa tegelikult selles kõiges oled. Nii palju oli sellest sõnelusest kasu, et oma postituse tegin ma viisakamaks, kuid KOHT kui selline on ja jääb selliseks nagu mina oma arvamusena ka kirja panin, sest minu arvamus on siiski minu arvamus, teistele kõigile võib meeldida, see ei tähenda et mulle peab meeldima. See vahejuhtum tegi selle kõik lihtsalt veel tobedamaks. 

Kuidas teil lood on sarnaste ettejuhtuvate olukordadega, kus kriitika alla sattunu järsku laivi tuleb ja õiendama hakkab?

May. 10, 2017

Muutused, need mis ajavad meie korrapärase elurütmi hetkeks rajalt välja. Teadmatus, segadus, hirm, võimalus minna ja teha ja muutuda koos elu endaga. Muutus on elu seadus. Selleta kõik seisab. Meie loomuses on mitte rahul olla sellega, mis meil juba on, vaid ajada taga seda "midagi paremat", mida meil veel ei ole. Kogu see rännak on võimalus areneda, näha maailma, muuta maailma ja selle pilti meie endi silmis. Eelkõige ise muutuda.

Ühe ukse sulgudes avaneb uus. Algab uus lugu, uus peatükk eluraamatus. Mitte keegi ei kirjuta meie elulugu meie enda eest. See on raamat, mida läbib meie käekiri, millel on omamoodi muster, just meie iseenda moodi muster. Sul on võimalus kirjutada seda raamatut vaid korra, parem kirjutada seda siis nõnda, et kohe on kirjutatud! 

Kogu selle muutuse ja muutumise protsessi juures on kõige raskem osata lahti lasta. Kõigist elu etappidest jääb seljataha keegi, keda endaga kaasa võtta ei saa. See lihtsalt on nii. Lihtsam on selle kõigega juba eos leppida, harjuda...ja lahti lasta. Ma ei räägi siinkohal unustamisest, pigem sellest, et kogu minevikku ei saa tulevikku kaasa vedada.

Inimsuhted on sellised huvitavad asjad. Igapäevane suhtemine on justkui iseenesest mõistetav ja muretu. Kuniks üks osapooltest võtab ette uue teekonna ja astub sellest idüllist välja. See lööb jalad alt ära! Sest sel hetkel mõistad, kui palju rohkem oleks võinud öelda, koos teha ja kogeda. Eks sa ole siis kange ja püüa lahti lasta, päris ongi niisama lihtne. Sealsamas tuleb hoida kinni mõttest, et elu peabki järjepidavalt muutuma, sest vastasel juhul ei ole see ELAMINE, vaid lihtsalt kohapeal suremine.

Kui ma mõtlen enda ja Alari ühise elu peale, siis iga muutus mis me üheskoos oleme ette võtnud, iga kord on meie seljataha jäänud hulk inimesi, keda me enda elu vooluga kaasa võtta ei saa. Ja see tundub olema sel hetkel iseenesest mõistetav, sest kõikide elud muutuvad ning paralleelseid radu saamegi käia vaid me kaks üheskoos, mitte kogu tutvusringkonnaga. 

Mu üks parimaid sõpru on tegemas läbi oma elus suurt muutust ja ma hindan lõputult tema julgust minna ja võidelda parema elu nimel, parema mina-pildi nimel, parema tuleviku nimel. Ta on olnud ja endiselt on mulle suur eeskuju, ilmselt ta ise ei teagi kui palju indu ja jõudu olen mina tema toest juurde saanud ja kui palju ta mind tegelikult elus edasi aidanud on. Nüüd ei jää mul muud üle, kui toetada teda tema otsustes ning ühel hetkel lihtsalt lasta lahti. Ja tönnida Alari õlal ja loota, et kõik läheb hästi :D

Minu ja Alari ühine elu teeb praegusel perioodil massiivseid muutusi. Kõik töö mida oleme oma elu nimel teinud, hakkab tasapisi vilja kandma. On toimunud palju muutusi ja tuleb neid ridapidi iga päev juurde, hetkel on lihtsalt tunne, et mõistus teeb varsti pauku, sest seda kõike on niiiiiii friiking palju, mida läbi seedida. Ega ema asjata öelnud, et laps, ära taha suureks saada. No tere tulemast täiskasvanu maailm. Elus on KÕIK teostatav ja üle elatav, minu jaoks on lihtsalt kõige kõige raskem osata lahti lasta, sest kõik mis ma teen ja mõtlen ja endast annan, sellele eelneb sügav kiindumus ja hoolimine. Aga olgu, panen selle pisaravabriku nüüd kinni ja ütlen, et kõik peabki muutuma, elu on selline ja parem leppida kui end lolliks nutta. Head teed, Sõber!

May. 9, 2017

Käisin hiljuti koolitusel, mille keskseks teemaks oli suhtumine ja suhtlemine. Tuleb tõdeda, et tegelikult oli see üllatavalt põnev koolitus. Tavapuhkudel ma kliinikumis pakutavatest koolitustest teab mis vaimustuses ei ole, sest nad kipuvad olema kas liiga monotoonsed või siis pinnapealsed. Viimased kaks koolitust on aga olnud erandid, just seetõttu et koolituse läbiviiad on olnud põnevad isiksused ja osanud teema kaasahaaravaks muuta. Mina kui psühholoogia fänn ja end iga millimeetri pealt analüüsiv inimene sain sealt omamoodi laengu. Panen siia postitusse kirja lühidalt mõned inimtüübid, et oleks tulevikus kust vaadata ja räägin, millise kirjelduse osaliseks sain mina viies läbi kaks testi. Ma loodan, et teid ka see teema natukese huvitab.

Ekstravert- seltsiv, jutukas, optimistlik, ei valmista raskusi teiste inimeste juhtimine. Eelistab suuri ja rahvarohkeid koosviibimisi, töötamiseks sobib kiire tempo. Plussideks see, et suhete loomine ei valmista raskusi ootamatutes olukordades. Miinuseks soov domineerida ja tähelepanu keskmes olla.

Avatud- uudishimulik ka asjade suhtes, mis temasse ei puutu, laia silmaringiga ja originaalne. Plussiks soov pidevalt uuendada teadmisi, miinuseks see, et võib muutuda kannatamatuks, kui keskkond on ennast tema jaoks ammendanud.

Meelekindel- kindlate sihtidega, planeeritus nii praegu kui tulevikus, töö korralik ja edasipüüdlik. Plussiks distsiplineeritus, miinuseks oht muutuda rigiidseks.

Sotsiaalne- kaastundlik, heasüdamlik, abivalmis. Kiire andestaja. Plussiks omakasupüüdmatus ja abivalmidus. Miinuseks sotsiaalsete pingete talumatus ning oht ärakasutamise ohvriks langeda naiivsuse tõttu.

Neurootiline- muretsev ja närviline, emotsionaalselt ebakindel, võib esineda ebaadekvaatset alaväärsust. Plussiks suhtumine tõsiselt ning ettemuretsemise tulemina suudab vältida riskisituatsioone. Miinuseks enesesüüdistus, probleeme võib esineda enese vaoshoidmisega, ärrituse ja pahameele kerge tekkimine.

Kas tundsid ennast ära? 

Kahes läbiviidud testis selgus, et inimesed näevad mind kui ekstraverti, ise hindasin end kui neurootilist inimest. Eks ühest küljest ongi see, millist elu me elame endast väljaspool ning teine on elu, mida elame iseenda sees. Jah, ma olen muidugi seltsiv, mul ei ole absoluutselt probleeme võõras keskkonnas suhtlemisel ja sõbralikkusel pole ka piire. Olen domineeriv, meeldib olla juhtival positsioonil ja kriisiolukordades pigem olen hea lahenduse leidja kui allaandja. Teisest küljest ma olen ikka rääämeeee ülemõtleja ja muretseja. Ma muretsen asjade pärast mis VÕIB mingil hetkel päevakorda tulla ja muretsen asjade pärast mis juba on juhtunud ja ma võin täiesti endast välja minna kui ma ei tule toime iseenda muretsemisega. See kõik on vägagi tuttav mulle, seega ma "pigem" olen kombo nendest kahest tüübist kokku ja nii ongi.