Oct. 22, 2016

Kas ja kui palju me ajaga muutume?

Elu muudab meid, see on paratamatu. Aeg üksi seejuures ei tee meis mingit muutust, kuid kogemused, olukorrad, inimesed mis möödunud aja sisse jäävad, on meie muutuste põhjuseks. Me ei jää iial isiksuse kasvamisega pidama, see on elupõline õpe, isegi kui soovime seiskuda ja jääda selliseks nagu oleme, on midagi, mis meis olenemata kõigest muutub.

Elu jooksul kasvame, areneme, muutume, kohaneme ja lepime. Kui vaadata ajas tagasi näiteks aasta, siis ei ole me kindlasti täna need, kes olime aasta eest. Midagi on meis kõigis muutunud, me kõik oleme saanud targemaks, kogenud midagi uut, olnud kord õnnelik kord kurb, on juhtunud nii halba kui head ning need hetked muudavad meid. On meie enda teha kui palju ja mis suunas end sellest mõjutada laseme. Fakt on see, et igast olukorrast on midagi õppida.

Ajas tagasi vaadates, meenutades 5 aasta tagust mind...ma olin hoopis teine inimene. Väline muutus on minimaalne aga sisemiselt on toimunud meeletu muutus. Kui Tartusse kolides elas minu sees 90% ebakindlust, 5% hirmu ning 5% rõõmu, siis olin ma kõike muud kui õnnelik ja eluga rahul olev inimene. Loomulikult uues linnas üksinda elu alustamine ei saagi olla lihtsate tegude sarjast, kuid selle ebakindluse taga oli hoopis keegi kolmas, kellel ma iseenda lollusest lasin oma vallid ja kraavid vallutada. Aasta pärast olin ma katki ja kildudeks ning siis sai ebakindlast inimesest veel ebakindlam inimene ning sellele lisandus ülbus ja ükskõikne ellusuhtumine, lollid otsused ja haigettegemised inimestele, keda pidanuks hoidma. Kursaõde Kristiina, keda ma ei osanud sõbrannana hoida. Kallid vanemad, kelle juurde oma segadusega pöördumine tundus tobe ( kuid võinuks olla minu esimene valik), sõber Mario ja Merlin, kes nägid ja teadsid et midagi on valesti, kuid keda ei osanud ma õigel ajal kuulata...ning inimesed keda ma pidasin sõpradeks, kes seda iial ei olnud. Ma ei osanud iseendast aru saada, sest ma ei olnud eneses jõudnud veel tuumani, ma ei olnud aru saanud sellest, et midagi üleüldse valesti on. Ja siis ma ühel hetkel tajusin piiri, et võin vist kaotada kõik. Ja siis...

Tasapisi hakkas uus elu tärkama. Pea sai selgemaks, mõtted said reaalsemaks, eesmärgid tekkisid, usk enesesse võttis veel veidi aega. Aga aeg muutis mind, ma kasvasin oma kildudest kokku tagasi ning Alar liimis mu tervikuks. See enesekindel ja tahtmist täis tüdruk, kes 2011 lõpetas gümnaasiumi, elab minu sees taas õnnelikku elu. Aga ma olen saanud sellest keerulisest ajast nii tugevaks et vahel on eneselgi hirm. Ma käisin ära põhjas ja kuidas, seda ma teile paraku rääkida ei saa, sest tegu on avaliku blogiga. Ma nägin selle musta augu veel mustemat põhja ja see oli kole, eelkõige kole seetõttu, et sealsest olemisest saad aru alles siis, kui oled sealt välja ronima hakanud.

Oleks vale öelda, et Alar "ravis mind terveks" ja andis mõtte elule jne. Kindlasti mitte. Elu korda saada tahtsin ma eelkõige enda nimel. Kuid Alari jaoks tahtsin ma olla parem. Ma tahtsin olla tema jaoks parim. Ja ma sain olla tema jaoks parim ainult sel juhul, kui ma olin enda jaoks parim. Seetõttu ta ca aasta mind taga ajaski. See oli see aeg mida ma vajasin, et olla iseendaga rahul, luua iseenda sees rahu, ma pidin suutma olla üksinda õnnelik selleks, et olla kellegi teisega koos õnnelik. Ma kogesin Tartusse kolides nii palju halba, nii palju ebaõiglust, nii palju survestamist , ebakindlust, surusin end vastu maad lugematul hulgal kordi, lasin endal kukkuda ja ei lubanud endal tõusta ja oma tiibu sirutada. Aga ma õppisin sellest nii palju. Ma ei vahetaks seda sitta perioodi oma elus mitte millegi vastu, sest sellisel juhul ei oleks ma nii tugev inimene nagu praegu. Ainus mis mind murraks oleks see, kui midagi juhtuks pereliikme või Alariga. Kõik muu on vaid aja tobe mäng meelde tuletada, et vahel võib olla ka natuke vähem hästi. Elu on õpetanud mind ennast jalule aitama, endasse uskuma ning seda, et väljapääs on kõigest, kui ise seda tahta.

Kindlasti muutis mind palju ka minu töö. Haiglas näeb palju. Haiglas kogeb väga palju. Silmitsi surma ja eluga, haigustega, kurbuse ja valuga, tervenemisega. Vahel võib ühe patsiendi lugu mõjutada meid rohkem kui arvata võiksime. On inimesi, kes ei lähe kas väga pikka aega või eal meelest, nende elulugu ja kogemused, need õpetavad. Kõik võib ja ilmselt muutubki ajaga, kuid on üks asi mis ei tohiks eal muutuda- perekonnaga ühtehoid.

Pere loob eluks vundamendi, mille peale me ise ajaga omaenda elu ehitame. See kuidas ja kui vastupidavad on meie elu seinad...vastutab igaüks ise. Minu elu on saanud kodust tugeva vundamendi, minu loodud seinad küll vahepeal kukkusid kokku, kuid nüüdseks on sellest arenenud tugevus ja kindlus iga tuule eest. Kuidas on sinu eluga lood? Kas sa oled jõudnud tänaseks sinna, kuhu soovisid? Kui mitte, siis tea, et kindlasti ei ole sa täna seal, kus olid siis, kui sa alles alustasid.