Nov. 3, 2016

Julgus abi paluda

Eks me kõik, valimatult, jookseme vahetevahel omadega rappa. Ühel hetkel on kõik kõige paremas korras, ning seejärel hakkavad nurjunud asjad üksteist taga ajama ja ummikusse kogunema. Usun siiralt, kui ütlen, et pole Sinul täna probleemi, mida pole enamus meist juba läbi elanud, ja ka vastupidi. Mis on see, mis meid kõige rohkem morjendab? ebaõnnestumine või see, et soovitu ei juhtu nii ruttu, kui me soovime? Ilmselt paljudel juhtudel anname lihtsalt alla viivuke enne seda, kui kõik õnnestuks.

Inimeste soov on iseenda asjadega iseseisvalt hakkama saada, justkui täiskasvanud ei võikski vahel olla veidi saamatud või võimetud. Me viime end viimse piirini asjade lahendamise ja pusle kokku klapitamisega. Ilge soov on õnnestuda...J.Billings on ju ka öelnud, et mida õhem on jää, seda suurem soov on teada saada, kas see vastu peab. Mulle tundub, et see inimeste välja rabelemine oma probleemidest on sama tooniga- iseenda viimse piirini viimine saamaks teada kui kaua siis jaksame...kuni ühel päeval enam ei jaksa. Üks asi on oma muredest rääkida lähedasega, armastatuga, perega, sõbraga- teine asi on pöörduda kellegi kolmanda juurde.

Olen oma eelnevas postituses kirjutanud sellest mustast august, kuhu ma kord langenud olen ja sellest, kuidas ma ei suutnud pöörduda abi paluma inimeste poole, kes mind armastavad ja kes hoolivad. Aga miks see nii on? Miks me ei julge abi paluda- et oleme siis nõrgad või? või jobud või? Nüüd, olles ajas edasi liikunud, eluga edasi liikunud, arenenud ja kasvanud ja saanud tugevaks, suudan ma sellest olukorrast hoopis teisiti mõelda. Aga ühel hetkel ma siiski enam ei suutnud toime tulla, ja käisin mõned korrad psühholoogi juures. Olin skeptiline sinna minnes, olin skeptiline ka sealt ära tulles, kuid järele mõeldes sain ma selle asja toimest lõpuks aru. Ta peegeldas mulle minu juttu, minu olemust ja arvamust asjast, minu tundeid ja emotsioone. See andis mulle võimaluse hakata midagi muutma, sest enne ma ei teadnud, mida ja kuidas teha. See kõik sai räägitud erapooletule kolmandale isikule, kes aitas mind ehk rohkem kui kes iganes, olles täiesti võõras.

Teine näide on mul tuua tänasest päevast. Ma olen siin enda sees veidike puntras juba mõnda aega, umbes pool aastat ja natuke peale. Ma olen Alariga väga õnnelik, meie abielu on võrratu, minu trenniasjad sujuvad, ma olen õnnelik inimene seest ja väljast, aga on üks hääl mu kuklas ja torge südames, mis ikka ja jälle mu rõõmu endasse võtab. Ma ei saa sellest teile veel rääkida, aga ma luban et ma räägin kui aeg on küps. Igatahes palusin ma abi oma kolleegilt kes mind natuke nõustas kuidas toimida, ning selle nõu abil jõudsin ühe nõustajani (kellest ma räägin ka varsti), kes aitas mul oma mõtted võiduni suunata. Samuti peegeldas mulle minu juttu, minu sisemist tunnet ja mõtet. Üheskoos jõudsime arusaamale, et kõik on kõige paremas korras ning kõik läheb hästi ning tulemus on õige pea käega katsutav. Kuid miskipärast selleni jõudmine võttis minult korraks ära kogu jõu. Ja suutes see kõik nüüd enda ja meie nimel läbi teha, andis see mulle vastu kolmekordse jõu. Vahetevahel ei peagi kõigega ise toime tulema, vahetevahel ei saa koos lähedasega kõigele lahendust leida, vahetevahel on vaja iseennast aidata. Küsi siis abi ning naudi oma elu. Surra- see pole midagi hullu, hullem on mitte elada.