Nov. 24, 2016

Oh kui keeruline on vahel mõista

Paljud inimesed on üksikud, sest nad ehitavad sildade asemel seinu. Tänane päev õpetas mulle, et vahel tuleb õppida seinu ette ehitama, sest kõik kellele sa naeratad, ei pruugi sulle naeratada sama siiralt. Kaua sa jõuad endast anda? Ühtel hetkel ootad siiski paratamatult midagi ka vastu, näiteks inimlikkust. Vähesed suudavad leida aja suhtlemiseks, veel vähemad suudavad võtta selleks aja.

Ma olen terve elu olnud selline , et tore kui kõigiga saab läbi, kõigi vastu ikka hea ja kui inimene on minuga hea, võin ma talle avada oma hinge, oma kodu ukse ning hoida teda oma elus. Miskipärast mingi hetk on olukord, kus lased korraks kõigel minna omasoodu- aga kes siis tegelikult sinu kõrval edasi käib? Kes kuulab su mure keset kiirust? Kes üleüldse märkab su mure ja ängi? Keda see üldse huvitab? Vaieldamatult on mu kõrval inimesed kes on nii erilised ja head, nii kallid ja nii armsad mulle, ma tooks neile kasvõi kell 4 öösel tanklast kabanossi kui neil nälg on ja kõht valutab ja laiskus hoiab magnetina voodi küljes, ja on inimesi, kes teeks mulle iga kell täpselt samuti.Need inimesed on pärlid minu ehtelaekas. Nad on minu õnn ja rõõm (lisaks Alarile).Nendega igapäevane suhtlus ei ole tingimus, vaid võimalus. Ma leian ka üle mitme kuu ühise keele ja mitme kuu tagant kohtudes on kallistus sama soe ja tugev nagu olnud see eile. Nad on minu kolmas pool. Teine pool on Alar. Ja kuna ma olen trulla tüdruk, siis ma koosnen kolmes osast :D mina ise, minu Alar ja minu sõbrad.

Vabandust edaspidise jutu pärast- aga siis on see teine rühm inimesi, kes on totaalsed luuserid- need kes ise aega ei leia, veelvähem võtavad aega, et kuulata, pigem ikka ise räägivad, kui sedagi. Siis on need kes leiavad tee su juurde kui midagi on vaja. Ja siis on need, kes leiavad su juurde tee, kui on uudishimu. Teate, ma vihkan siin elus ainult kahte asja- maksakastet ja silmakirjalikke inimesi. Maksakastme olen ma võimeline ära sööma, kui Alar seda teeb, aga nüüdsest on silmakirjalike inimestega mu elus kriips peal. Ma lihtsalt olen kasvanud sellest asjast välja. Need on need niiöelda "eelmise ajastu mina" tuttavad, kelle elu motoks ongi pidu, alkohol, suvalised suhted ja abielumeestele madraksiks olemine. Jah, neis on ka palju ilusat olnud, olen seda mingil ajal isegi näinud. Aga teate, muidugi teate, et kuskil on piir. Ma ei pea selles postituses mitte kedagi konkreetset silmas, ma võtan lihtsalt kokku oma tunded ja mõtted sellest, kuidas inimesi nendele endale arusaamatult lihtsalt maa sisse tallutakse.

Igapäeva elu on kiire ja tormakas. Inimesed tõmbuvad järjest enam endasse ja koguvad kogu murekoorma oma südame alla. Ja siis läheb seal mingil hetkel kitsaks ja kõik tahaks välja tulla, kuid siis ei juleta enam rääkida. Eks see usaldus on üks huvitav asi- tekib ta päris aeglaselt ja teatud nüanssidega, aga kui see lõpuks on loodud, siis on kuradi hea olla. Ja siis sa usaldadki rääkida ühte ja teist ja kolmandat ja polegi mingit probleemi. Ja siis töllab keegi orbiidile ja küsib "noh kas laps juba on või?" Kes kurat sa selline oled et sa nii keset avalikku kohta küsid? Haigla on väga aktuaalne koht minu jaoks. Usun et sealsed töötajad kõik teavad, kui aktuaalne koht see on. Ja kuidas sellest olukorrast siis välja tulla? a) kui sa vaikid, pannakse kohe diagnoos, et nonii noniii 8 kuu pärast on titt kärus ja sekundi kauguselt ühtäkki teavad su vagiina olukorda need kes sellest mitte sittagi teada ei tohiks, keda ei tohiks see isegi huvitada b) vaikid ikka ja kõnnid minema. Kunagi sügisel teadis terve osakond et ma ootan last, enne kui ma sellest ise teada sain. Mõelge nüüd mis tunne see on. Minu jaoks näitab see seda, kuidas inimesed on nii rumalad, et nad mitte ainult ei eita oma rumalust, vaid nad ei saa sellest isegi aru.

See jutt läks nüüd nii lookama et maitea... Aga selline virrvarr siis toimus peas. Nüüd on kõik jälle hästi ja õnneks on Alar varsti kodus. Homne päev ja öö veel ja ongi kohal! Mu armsad Tallinna piigad, teiega oleks aeg üle pika aja kohtuda, pulmadest on jupp aega juba möödas. Teeme nii armsad lugejad, et mingi iva te mu jutust ikkagi leidsite, ja olete nüüd paremad inimesed oma sõpradega. Üksteist peab ju hoidma :) Minul on võrratud sõbrad, ja võrratu perekond, isegi kaks perekonda. Loodan, et saate sama öelda.