Jan. 17, 2017

Kogu hingest kõigest mis tähtis

Mis see on, mis suunab meie mõtted lootma paremale homsele? Mis see on, mis sunnib arvama tänasest hullemat kui homsest? Mille poole püüdleme ja mis meid selleks ajendab? Mida väärtustame ja mis on selle väärtuse andnud? Keda hoiame ja miks pole teised olnud sarnast hoidmist väärt? Mis juhtub hetkel meie sees, kui lootus tõega puruneb? Mis saab meist hetkel, kui lootus kustub? Kes me siis oleme, mida me homsest ootame, mis saab püüdlustest ja mida sellest hetkest alates väärtustame ja kes on sellel hetkel meie kõrval?

Elu on peatumatu kell, mis käib kõigile samas tempos. Iga loetud sekund on killuke igapäevaelust, tükike rõõmust ja kurbusest, osa pingutusest ja loobumisest, osa meist endist. Me jätame igasse hetke midagi iseendast, anname ära teisele, saades vastu teiselt. Nendes hetkedes on kirjas meie lugu, millest iga päev jutustab erineva, samas nii ühesuguse. Need hetked kirjutavad meist raamatu, mida pooleli jätta ei saa, sest muidu kaob ära elamise võlu. Kui aeg mis meile antud, on nii üürike, siis miks soovime pahatihti tänase päeva tormakat möödumist lootes, et homne on uus ja parem. Nende mõtete taustal kaob ära tänase päeva ilu ja justkui oleks see aeg maha loobitud ja mutta tallutud. Ega me häid sündmusi pungil päeva lõppu ei oota, kuid kui toimub midagi negatiivset, soovime selle kiiret lõppu. Teinekord peatu hetk ja leia sellest pettumusest osake, millest õppida homse päeva tarvis. Tihti on seal peidus mõni tõde, millest me teadlikud polnud ning mida elu meile sedamoodi selgeks püüab teha.

Püüame aina edasi, ikka kõike paremaks, osavamaks, tugevamaks. Mis meil viga on, et me pole vahelduseks rahul tänase mina-ga? Miks me ei suuda võtta hetke, et uskuda, et olemegi head, piisavalt head, ilusad, osavad? Materdame end maha lootes, et ühel päeval jõuame "normini", aga kes või mis selle normi meie jaoks püstatanud on? Me ise. Unistusi tuleb püüda, nende poole tuleb püüelda. Kuid kui elu oleks teisiti, siis ehk tänane päev oleks sinu unistus? Mõtesta hetkeks oma tänane päev justkui olnuks see su kunagine unistus, mille sa oled viimaks saavutanud. Püüdle homme edasi, kuid mõtle, et ka tänane päev on saavutus.

Inimeste väärtused on paljuski erinevad, kuid mida paljusid seob on pere. Minu pere on minu suurim varandus. Minu abikaasa, minu ema ja isa ja vend, minu vanaema. Nemad on minu väärtus. Oma töös on paratamatu see, et paljud oma elu uuringulaual ette laotavad. Ja nendes paljudes eludes ei ole perel peaaegu et mingit väärtust. Küll ei pea lapsed meeles oma vanemaid, ei hinda pojad oma ema, ei tea isa oma tütardest ja ei hooli emad oma lastest. Millisel hetkel nad küll otsustasid, et see kõik on tühine? Mina nii ei suuda. Ja veel vähem suudan ma mõista, kuigi ma püüan. Need on inimesed kes võtavad tükikese minu igapäevasest rõõmust ja matavad need kurbuse alla.

Ma olen suur lootja. Minu praegune eluetapp nõuab lihtsalt seda, et lootus minu hinges ja mõttes püsiks, sest ilma selleta olen ma justkui paljas. Lugejad teavad meie perelisa soovist ja kui seda soovides lootus kord katkeb, ei ole see unistus enam puhas. Leian ja tean, et elus on hetki, kus ainus mis sul olemas on, on lootus. Tänasel päeval on mul elus olemas palju rohkem kui lootus ja olen selle saavutanud vaid tänu suurele sõjale iseendas, iseenda eest. On päevi kus see lootus eriti heledalt ei sära, kuid antud hetkel on see selle teema koha pealt ainus, millesse ma uskuda üleüldse saan.

Kord lootsin ma, et saan ülikooli sisse,  lootsin et läbin autokooli, lootsin jõuludeks uut telefoni, lootsin suuremat taskuraha. Siis ma kasvasin suuremaks ja hakkasin lootma õnne (armastust). Leides oma kõrvale oma imetoreda abikaasa tunnen, et siin elus on kõik võimalik. On neid kes ikka mõtlevad, et aah ei ole see teie elu ka nii roosiline midagi. Tegelikult on. Mul on kõrval inimene, kes annab mulle kogu oma maailma, et näha minu rahu ja rõõmu, mu kõrval on inimene kes iga päev usub minusse. Minu kõrval on inimene, kellega koos ma võin maha pidada ükskõik kui raske sõja, sest ma tean, et me üheskoos tuleme sellest välja võitjana. Ilma temata ma saaksin hakkama, aga ma ei oleks iial tervik. On meilgi omad hetked kus me ei räägiks juskui samas keeles ega hingaks sama õhku, kuid kõik kaikad meie teel on koperdades ületatud, sest me hoiame kokku. Ma hoian oma abikaasat oma elu hinnaga, sest ta teeb minu nimel täpselt samuti. See teadmine, selle teadvustamine on põhjus, miks ma olen täna see, kes ma olen. 

Minu lootusi on purunenud suuremaid ja väiksemaid. Viimasel ajal puruneb üks lootus mu sees iga kuu kindlal päeval teadagi miks. Sel hetkel ei taba mind mitte kurbus ega tihtipeale ka mitte pisarad, vaid kive ja muda täis hingamisteed ja lämbumistunne ja uppumine ja justkui sekundiks ärasuremine, mille möödumine nõuab ühte korralikku hingetõmmet. Ja siis jääb järele kübeke pettumust ja uuesti jalule tõusmine. Abikaasa soe ja toetav kallistus ning hellad sõnad. Ma olen õnnega koos. Meil on aega, meil on võimalusi ja kord leiab ka see hing meie ühise kodu poole tee. Oluline on, et see lootus kasvab uuesti kokku üheks ilusaks unistuseks, mis varem või hiljem on sunnitud täituma. Lootma peab, sest ühel hetkel ei ole sul enam muud kui lootus, mis iganes see siis on, mida sinu hing ihkab ja süda vajab.

Nii ta on. Kord käime kõik elu hammasrataste vahelt läbi. Kes korra, kes kaks. Igatahes on igast hetkest midagi õppida. Elu ilusaid hetki ei oskaks me hinnata, kui poleks kogenud valu. Rahu ei oska me hinnata, kui pole kogenud hirmu. Mis on sinu elu rõõm? Kes on sinu elu pärl? Mille poole sina püüdled ja loodad? Palju sa endast annad ja palju end kogu selle andmise juures tegelikult hindad? Mõni ikka loeb ja mõtleb, et mida see 24-aastane plika ka elust teab. Ma tean palju, vahest tean mõnest rohkemgi. Mida ma ei tea on aga üksindus, kuigi olen tundnud end vahel üksinda. Oma elus pole ma olnud iial üksi, sest ma olen osanud hoida neid, kes annavad minu elule tähenduse.

 

https://www.youtube.com/watch?v=FSol3_QZaaI