Feb. 17, 2017

Suhtlemisest ja suhtumisest

Inimsuhted ei saa toimida, kui omavahel ei räägita. Tänapäevane "suhtlen ainult internetis ja kõnedele ei vasta, sest ma ei oska rääkida" süsteem on päris jube. Vaadake neid noori, neid alaealisi ja tegelikult ka meievanuseid...kui nende poole tühja koha pealt pöörduda siis nad ei oska absull rääkida. See on nii kummaline. Veider. Toon ühe näite. Käisin eile poes, sest Alaril oli hommikusöögi kraam otsakorral. Minu ees kõndisid kaks ca 13-aastast neidu ja ühel neist kukkus siis kinnas maha. Võtsin selle üles ja viisin temale tagasi ja ta oli nii ehmatunud, nad mõlemad, mitte midagi ei öelnud. Eee...ütle siis aitäh vähemalt? Nojah, mis iganes. Vähemalt minu kummardamine kulutas 1 kalori.

Oma töös ei ole võimalik, et ma suhelda ei oska. Iga ca 40 minuti järel astub kabinetti minu jaoks totaalselt võõras inimene, kellest ma momentaalselt hoolima hakkan, sest ta tuli siia, et seletus oma kaebustele leida ( jah on neid erandeid ka, keda see väga ei huvita). Seda sorti uuringud ei toimi, kui patsiendiga rääkida ei oska. Kuidagi tuleb see ühine keel leida ja anamnees kätte saada, sest selles võib peituda päris mitu võimalikku vihjet probleemile. Muidugi on vahepeal tüütu, kui reaalselt juba igast kaebusest rääkima hakatakse...tihti nendest närvikaebustest liigutakse edasi seedeprobleemideni ja a'la "ristluu" kanguseni. Küll lahatakse pereprobleeme, räägitakse hoopis muu eriala haigustest ja ravimitest jne. Aga kõik see on tegelikult suhtlemine. Ma ise küsin ka väga tihti patsiendi muude probleemide kohta, sest siis me suhtleme ja tekib väikest viisi usaldus, nii et siis on mul lihtsalt kergem elektriga plõksutada ja see suur hirm mis osadel kabinetti astudes on, tasapisi lahtub.

Kontingent on suur. Inimesi on seinast seina. Puhtad-mustad, rikkad-vaesed, sõbralikud-üleolevad, hirmul-julged, teadjad-mitteteadjad ja siis need, kes hoolivad oma kehast ja need, kes mitte. Uksest sisse astudes ja peale vaadates ma tegelikult mingi hinnangu saan anda, kuid see on selline eelarvamuslik ja tegelikult on kordi, kus see üldse paika ei pea. Väga tihti on kurja näoga koridoris istuv proua väga sõbralik ja tuleb hiljem kabinetti koos tulbipundiga. On räsitud ja natuke määrdunud mees, kelle kohta võiks öelda, et noh jah, elu hammasrattad...aga tegelikult on aus töömees, kelle käed ei tulegi puhtamaks. Ja on need sõbralikud naeratajad koridoris, kes kabinetis on totaalsed mõrrad (sorri, nii on!). Ehk siis, tegelikult see väline pilt...see on tihtipeale nii petlik. Aga olgu inimene mistahes sugune, ma pean temasse suhtuma respekti ja autundega, sest ta on inimene, ja pole minu asi teda hukka mõista. Seega ma suhtlen nende kõigiga täpselt ühteviisi. On muidugi kordi, kus käitutaksegi väga ebaviisakalt ja siis paratamatult see sõbralikkus lõpuni välja ei toimi, kuid viisakus jääb, sest see on elementaarne.

Selle tolerantsuse kasvatamine on minu arust üks suureks saamise juurde kaasuv asi. Sa lihtsalt pead oskama olla tolerantne. Teisel juhul jääd ise väga lolliks. Ja eks te kõik oma elus kohtate siin ja seal inimesi, kes pole tolerantsed. Alles hiljuti käituti minu ees oleva alkoholilõhnalise mehega väga inetult poe kassaletis, sest müüja arvas, et on tema koht ülekohut mõista...Minul oli lihtsalt kahju ja püüan ise elada "õigemini". Vist on isegi mingi ütlus, et raamatut ei saa hinnata selle kaane järgi või midagi sellist...no tegelikult nii ongi. Kui me maal oleme tööd teinud ja siis ülepeakaela räpastena külapoodi läinud, siis nii mõnigi võib arvata, et elan kuskil lepiku taga hurtsikus koos kolme lapse, räsitud koera ja joodikust mehega. Jah, eelarvamused.

Ma nüüd ei tea kas see blogi pealkiri just paika pidas...aga natuke saate ikka mõtteid ma usun. Minul oli seda juttu siia sünteesimiseks vaja kirjutada, et natuke lahutada mõtteid sellest, kuidas inimkond teineteisega käitub, kuidas teistesse suhtub ja kuidas suhtlemise vajadust alahinnatakse.

Meil Alariga oli ka vahepeal üks periood, kui nüüd perejuttu ka siia otsa veel toppida. Minul oli ülepeakaela kasvanud pinged ja poolenisti deprekas tite saamise teemal ja ma olin nagu kaktus mis ainuüksi peale vaatamisega valu tegi. Ainus viis kuidas suhtlesin oma abikaasaga oli turts ja plärts ning nutma hakkamine. Hetkel, kui sellest tundest üle suutsin olla ja taaskord hakata inimese moodi suhtlema, lahenes kõik, see pinge kadus, see kinnisidee kadus ja ma justkui ärkasin üles. Ja me mõistsime üksteist, sest ma suutsin rääkida mis minu sees toimub ja Alar suutis rääkida mida tema sellest arvab. Et jah, loo moraal: õppige suhtlema.