Apr. 13, 2017

Saagu või sitem!

Olen nüüd mõnda aega mõlgutanud mõtteid teemal, mis mind väga kõnetab ja tegelikult peaks see teema olema meie kõigi südameasi. Ahistamine, ärakasutamine, vägivald.

Sattusin ükspäev lugema Marimelli blogi, just neid postitusi Meelise lapsepõlvest. Mul vajus karp lahti. Mu sisse tekkis selline vastikustunne ja kurbus samaaegselt. Ja sealsamas ma tean ja mõistan, et sellist asja meie ümber toimub meeletult palju. Ei tohiks, aga ometi see nii on. Antud loos siis oli psühhopaat ema kes oma last alandas ja tema peal oma võimu pidevalt tõestada üritas, peksis. Olgugi, et tegu on nüüdseks täiskasvanud mehega, mul on siiski nii sitaks kahju, et selline asi lapsepõlves toimus. See jääb teda mõjutama terveks eluks, haiget tegema terveks eluks. See jätab väga sügava jälje. See lapsepõlves tehtu näitab tegelikult alles nüüd neid tagajärgi. Ja neid vanemaid on nii palju kes nõnda oma lapsi kohtlevad. Ja sealsamas oleme siis mina ja Alar, kes tahavad oma lapsele pakkuda kogu maailma rõõmu ja turvalisust, ometigi oleme kahekesi. Vastik noh, vastik.

Hurghadast tagasilennul istus meie ees üks saksa keelt kõnelev perekond- isa, ema ja ca 4-aastane poisslaps. Laps oli lennu aeg rahutu ja tõbine ka. Luristas ja köhis nii mis kole. Ja kuna lennureis on üleüldse jube ka täiskasvanute jaoks, just see igavus ja "kinni olemise" tunne, siis ma üldse ei imesta, et see laps oli rahutu ja jonnine. Kõik on arusaadav, kuid vanemate käitumine oli seejuures täiesti kohutav. Isegi MINU jaoks, kes ma lapsevanem ei ole ( ja jube tark mõtlen end olevat). Nimelt siis poisi vanemad lükkasid lennuki tõustes klapid kõrva ja näppisid oma telefone ja tahvleid. Ja laps? Röökis seal, nuttis, hüples, ninast tatt tilkus ja nad ei teinud välja. Kõik oligi okei. Ja kui laps lõpuks muud moodi tähelepanu ja lohutust ei saanud ning isale oma pisikese käega piki põske patsutas, sai laps reaalselt hoobi pähe. Mida perset? Ja see kordus. Mitu korda. Küll sai obaduse pähe, küll selga, küll kõhtu. Mida v*ttu te teete inimesed? Laps on rahutu, sest tal on halb olla, tal on igav, tal on paha ja vastik ja hirm. Võta ta sülle, jaluta vahekäigus, näita talle multikaid, mängi temaga, räägi temaga. Ole oma lapse jaoks olemas. Palun?

Kolmas lugu. Mees ja naine lahutasid, peres kolm last. Isa maksab tublisti alimente kõigile lastele, tegeleb nendega igal võimalusel. Naine tööl ei käi, ei ole vist (?) kunagi tööl käinud. Lapsed käivad kõik koolis, kõik oma peaga mõtlejad juba. Ja istub siis naine kodus. Ja nüüd andis siis mehe kohtusse, sest alimentide praegusest summast on vähe. Vea oma tagumik tööle ja ära lükka oma probleeme teise kaela? Lihtsalt, kui sa nõuad, siis ole hea ja panusta ise sama palju. Lõppkokkuvõtteks vist tahetakse mehe vanemad kohtusse kaevata, kui too mees ei ole nõus alimentide summat suurendama.  ( oma päi mõtlen et milline kohus naisele õiguse annab üldse?). Vaesed mehe vanemad, kes on terve elu lastele andnud ja teinud ja nüüd siis topelt näkku sülitatakse. Valus.

Pean oma isaga rääkima, kas ma tema lapsepõlve loo võiksin siin avaldada...Ütleme nii, et on, mida lugeda :(

Miks inimesed nii teevad? Ma tahaksin mõista, aga ma ei oska.