Apr. 18, 2017

See maailm meie ümber on nii kummaline

Ma nägin täna öösel und. Mitte et see oleks midagi enneolematut ja harva juhtuvat, kuid see pani natuke teistmoodi maailmapilti vaatama. Ma olen ikka sihuke...naerataja tüüp. Ma ei käi tänaval nägu vingus peas, pigem ikka muigan vastukõndijatele, olgugi, et sealt harva naeratus vastu tuleb, sest inimesed on kuidagi...iseendas kinni. Aga täna hommikul kõndides oli see asi teistmoodi, sest mind nii hullult segab tänaöine uni ning pigem olin mina täna hommikul tänaval kulm kortsus ja nägu vingus peas.

Igatahes. Lähemalt nüüd. Olime Alariga Tallinna vanalinnas mingis kohvikus, nime ei tea. Rääkisime seal üldist ja tulid istusid meie juurde üks mees ja naine koos lapsega. Laps pandi titetooli ja mingi kõristi moodi asi nina alla ning siis nad rääkisid meiega nagu me oleks parimad sõbrad. Mul puudub siiani igasugune arusaam kes need olid ja kuidas me neid tundma oleme üldse saanud. Kummaline polnudki see, et ma neid praeguse mälu järgi ära ei tunne vaid see MIDA nad meile rääkisid. Nad rääkisid meile oma elust, sellest elust mida meie praegu elame. Kohtumisest, kihlumisest, pulmadest, maja ehitusest, ämmast ja äiast, vendade vahelistest pereprobleemidest ja sellest kui raske neil oli seal titetoolis istuvat last saada ja mis nende tuleviku plaanid on. Sel ajal kui meie seal kohvikus 4+1 koos istusime ja nad meile oma elust ( või siis meie praegusest elust) rääkisid, oli neil maja valmis saadud, täpselt nii nagu mina praegu meie kodu ette kujutan, neil oli ca aastane laps olemas ja nad olid mõlemad vahetanud tööd, naine oli liikunud eluga edasi haiglast hambaravisse ja teinud algust raamatu kirjutamisega, mees oli loonud omale firma ning olnud seal aktiivne omanik ja tegevjuht. Ühesõnaga, nende elu oli läinud teedpidi, mille poole meie sihime. Mitte et mind hambaravi tõmbaks, kuid teemaks on see tulnud küll. Ja siis karjus äratuskell ja ma tulin sellest kummalisest olukorrast välja.

Sõime kõhud täis, jõime kohvi ja tulime tööle. Parkisin auto haiglast kaugemale nagu kombeks on saanud, et natuke enne tööpäeva kõndida saaksin ja nii ma siis mööda kõnniteed tulin, nägu vingus peas. Kuniks mulle kõndis vastu sama näoga unes nähtud naine, kes oli nagu varasem mina- naeratas ja oli kuidagi..lahke olekuga. Ja see on nii sürr. Mu mõistus keeldub seda asja kuidagi vastu võtmast või ma ei tea. Hull värk.