May. 3, 2017

Milleks loobuda, kui sul on võimalus edasi püüda

Elus ei käi asjad nii, et tahad ja saad. Vähemalt ei käi see nii meie elus. Kõik erilisemad hetked minu ja Alari elus on nõudnud meilt eelnevalt kõvasti pingutust, millestki loobumist, endast andmist, rõõmu ja kurbust käsikäes. Tagantjärgi mõeldes on mul suur rõõm tõdeda seda, et kõik mis meil on ja see kuhu me oleme tänaseks päevaks jõudnud, on meie ühiste pingutuste vili. Tänapäevast elu elades on patt öelda, et "meil on raske". Võrreldes (häbi on isegi võrrelda) vanavanemate eluga, ka vanemate eluga ja sellega, kuidas nemad end üles töötasid, on meie elu praegu pidu ja pillerkaar. Kuid elades hetkes ja lootes paremale tulevikule ja kõige ihaldatu õnnestumisele on ikka natuke raske ka. Sest miskipärast käib asjadega ikka nõnda, et enne on vaja jõuda emotsionaalselt täieliku psühhoosini, kuniks siis lõpuks kõik paika loksub.

Meie maja lugu te teate. Kõik see trall pangaga ning kuidas siis ühtäkki meile maja anti. Jah, väga lihtne lahendus meie jaoks, kuid enne seda "saamist" oli meil kodune elu ikka paras õudus. Pinged olid meeletud, omavahel puudus igasugune klapp ja oli päev, kus viskasin käes oleva raamatu ilge pauguga põrandale, panin ette juhtuvad üleriided selga ja kõndisin lihtsalt kodust minema, ütlemata Alarile kuhu ja kui kauaks. Põgenesin korraks sellest olukorrast ära, sest ma enam ei suutnud. Jahtusin õues jalutades veits maha ja läksin tagasi tuppa, millest järgmised paar päeva polnud mul Alari ees ei pilti ega häält. Ma olin vihane, aga eelkõige vihane selle olukorra peale, mitte tema peale. See oli see emotsionaalse psühhoosi hetk mu jaoks, mitte just sõna otseses mõttes, aga kind of. Ma olen nii endast välja läinud vaid loetud korrad, vast 2-3 korda. Aga sealt peale hakkas asi hargnema, suhted soojenesid ja tekkis väljavaade kaugemale. Meie tol ajal soovitud maja on siiani müügis, sõitsime sealt ükspäev isegi mööda, kõik oli muutunud meie sees sel hetkel. See maja ei olnud üldse enam nii ilus, nii ihaldusväärne, nii ideaalne tulevikukodu kui tol päeval, kui seda vaatamas käisime. Nüüd sõidame oma maja juurde ja rinnus hakkab soe, me jõudsime koju. Meil on hetkel neli seina, põrandatalad, vana pliit ja soe müür, mille välja lõhume, meil on enam-vähem heas korras katus ja välikäimla, kuid sügiseks on see meie kuningriik koos vee, kanalisatsiooni, ilusa köögi, uue ahju ja suure vannitoaga. Me pingutame selle nimel.

Meie beebi juttu te ei tea. Küll aga teate seda, et kõik päris korras ei ole. Teate ka meie suurt soovi saada laps ja teate ka seda, mis möll minu enese sees osadel hetkedel käib (lugeda saab SIIT). Ma olen selle sisemise paanikaga harjunud ja leppinud, et lähebki aega, olen teadlik et lahendus on ja parandustööd puudujääkidega käivad, ma tean ka seda, et kõik juhtub omal ajal oma kindlatel põhjustel. Ma olin ühel perioodil päris läbi omadega. See oli aeg kus lõpes poole aastane ravi ja tulemus oli ümmargune null. Siis tekkis mul uuesti see emotsionaalne surm. Seekord läbisin selle faasi aga hoopis teisiti ja tagantjärgi palju hullema versioonina. Kui eelmine kord tekkis tahtmine asju loopida ja uks moe pärast kõvemini kinni tõmmata, siis seekord olin ma täiesti tuim, elasin enda sisse ja pigem hoidsin kõigest eemale. Ainus mis mulle rahulolu tõi oligi üksindus. Küll aga oli see üksi olemine ohtlik, sest siis oli mul aega oma peas need asjad veel suuremaks kruvida jne. Alar on tark mees. Ta teab kuidas minuga need asjad käivad. Mingi piirini ta ajab mind närvi kuniks ma siis välja plahvatan kogu selle surve, mida ventiil vaevu veel kinni hoiab. Vahetevahel ikka tänan maad ja taevast, et ta seda kõike ära seedida jaksab. Peale seda surve langust hakkas taas päike paistma ja asjad justkui loksusidki ise paika. Tahaksin väga teile juba kirjutada, mida see teekond endaga kaasas on kandnud, kuid teen seda peale operatsioonil käimist. See on raske teekond, ega ei sooviks kellelegi seda sama rada käia, kuid kogu selle hirmu ja ängi juures on ka positiivset. See aeg, mil me pole beebiootele jäänud, on meie elus tohutu suured muutused olnud, me oleme nii palju jõudnud selle ajaga ära teha ja me oleme nii palju kokku kasvanud. Kõik see on teinud mind palju tugevamaks. Põhiline mida see aeg mulle õpetanud on, on kannatlikkus. See on muutnud minu suhtumist inimestesse.

Ma olen selle ajaga õppinud natuke selekteerima seda, kellele mida ja kui palju endast annan ja kuidas ma iseennast ja oma tervist hindan. Ma suhtlen võõraste inimestega hoopis teisiti kui varem. Ma suudan lüüa seina vahele, et mitte enda sisse neid emotsioone koguda ja samas olen ma õppinud neid kõiki võtma kui indiviide. Varem ma pigem üldsustasin. Ja kui mul on ka murekoorem või midagi kuskil halvasti, ei ole kindlasti nemad need, kes seda minu "muret" märkama peaks või veel hullem- selle all minu külmust kannatama peaksid. Sel hetkel kui ma astun haiglas oma kabinetti, jätan ma oma eralu seljataha ning mõtlen neid mõtteid edasi siis, kui patsient on kabinetist lahkunud. Niiviisi on see minu jaoks parem, on ka patsiendile parem. Ehk siis see süsteem on tasakaalukam kui varem. 

Jutu point on selles, et kõik halb, mida elu meile ette viskab, tasub end ära. Tagantjärgi mõeldes on see kõik meid pigem edasi aidanud, kui kinni hoidnud. Ma olen nii õnnelik, et meil pangas asjad ei sujunud, sest me istuksime praegu sajatuhandese pangalaenu otsas ja rabeleksime end lolliks, et seda maksta. Praegu me hoopis rabeleme, et ehitada saaksime, oma pisikeste kätega suure ja ilusa kodu. See tunne on palju ehedam, see maja millest saab meie kodu on juba praegu meile nii kallis. Suur rõõm on seal toimetada, teades, et see kõik on meile ja tulevasele kolmandale. On kuidas on, me saame vähemalt öelda, et me oleme andnud endast kõik, et meil oleks midagi, millest kinni hoida. Ma hindan vahel oma abikaasat liiga vähe, tunnustan liiga vähe, annan talle endast liiga vähe. Alar on parim mis minuga kunagi üldse juhtunud on. Ta andis mulle turvalise elu, andis sellele elule mõtte ja kingib selles elus mulle maailma kõige suuremat õnnetunnet. Meil on oma kodu. KODU! See on nii suur asi, nii eriline minu jaoks, meie jaoks! Ma ei tea ega tahagi teada, kus ma oleksin, kui minul teda ei oleks. Mul poleks ilmselt halli aimu ka mis tähendab armastada ja mis tähendab soov saada laps, mida tähendab selle soovi tundmine oma südamega, mitte peaga.

Alustasin juttu nõnda, et elus ei käi asjad nii, et tahad ja saad. Olgem ausad- ilma tahtejõuta ei saa üleüldse mitte midagi. Pelgas unistus sind edasi ei aita, küll aga on see unistus oluline, sest see on see, mille poole me tegelikult iga päev püüdleme. Mis siis kui on tahtmine alla anda- ongi okei vahel alla vanduda ja siis uuesti oma kondid kere alla ajada ja püsti tõusta. Mitte keegi ei tee meie eest meie enda soove tõeks. Me ei pidanud end Alariga iial nii tugevaks, kui me tänaseks saanud oleme. Küllap tahame siis kõike piisavalt palju ning hoiame oma kätest piisavalt tugevalt kinni. Mis on tugeva abielu alus? töö ja veelkord töö.