May. 10, 2017

Kui sa ei astu sammu edasi, jääd alati samale kohale

Muutused, need mis ajavad meie korrapärase elurütmi hetkeks rajalt välja. Teadmatus, segadus, hirm, võimalus minna ja teha ja muutuda koos elu endaga. Muutus on elu seadus. Selleta kõik seisab. Meie loomuses on mitte rahul olla sellega, mis meil juba on, vaid ajada taga seda "midagi paremat", mida meil veel ei ole. Kogu see rännak on võimalus areneda, näha maailma, muuta maailma ja selle pilti meie endi silmis. Eelkõige ise muutuda.

Ühe ukse sulgudes avaneb uus. Algab uus lugu, uus peatükk eluraamatus. Mitte keegi ei kirjuta meie elulugu meie enda eest. See on raamat, mida läbib meie käekiri, millel on omamoodi muster, just meie iseenda moodi muster. Sul on võimalus kirjutada seda raamatut vaid korra, parem kirjutada seda siis nõnda, et kohe on kirjutatud! 

Kogu selle muutuse ja muutumise protsessi juures on kõige raskem osata lahti lasta. Kõigist elu etappidest jääb seljataha keegi, keda endaga kaasa võtta ei saa. See lihtsalt on nii. Lihtsam on selle kõigega juba eos leppida, harjuda...ja lahti lasta. Ma ei räägi siinkohal unustamisest, pigem sellest, et kogu minevikku ei saa tulevikku kaasa vedada.

Inimsuhted on sellised huvitavad asjad. Igapäevane suhtemine on justkui iseenesest mõistetav ja muretu. Kuniks üks osapooltest võtab ette uue teekonna ja astub sellest idüllist välja. See lööb jalad alt ära! Sest sel hetkel mõistad, kui palju rohkem oleks võinud öelda, koos teha ja kogeda. Eks sa ole siis kange ja püüa lahti lasta, päris ongi niisama lihtne. Sealsamas tuleb hoida kinni mõttest, et elu peabki järjepidavalt muutuma, sest vastasel juhul ei ole see ELAMINE, vaid lihtsalt kohapeal suremine.

Kui ma mõtlen enda ja Alari ühise elu peale, siis iga muutus mis me üheskoos oleme ette võtnud, iga kord on meie seljataha jäänud hulk inimesi, keda me enda elu vooluga kaasa võtta ei saa. Ja see tundub olema sel hetkel iseenesest mõistetav, sest kõikide elud muutuvad ning paralleelseid radu saamegi käia vaid me kaks üheskoos, mitte kogu tutvusringkonnaga. 

Mu üks parimaid sõpru on tegemas läbi oma elus suurt muutust ja ma hindan lõputult tema julgust minna ja võidelda parema elu nimel, parema mina-pildi nimel, parema tuleviku nimel. Ta on olnud ja endiselt on mulle suur eeskuju, ilmselt ta ise ei teagi kui palju indu ja jõudu olen mina tema toest juurde saanud ja kui palju ta mind tegelikult elus edasi aidanud on. Nüüd ei jää mul muud üle, kui toetada teda tema otsustes ning ühel hetkel lihtsalt lasta lahti. Ja tönnida Alari õlal ja loota, et kõik läheb hästi :D

Minu ja Alari ühine elu teeb praegusel perioodil massiivseid muutusi. Kõik töö mida oleme oma elu nimel teinud, hakkab tasapisi vilja kandma. On toimunud palju muutusi ja tuleb neid ridapidi iga päev juurde, hetkel on lihtsalt tunne, et mõistus teeb varsti pauku, sest seda kõike on niiiiiii friiking palju, mida läbi seedida. Ega ema asjata öelnud, et laps, ära taha suureks saada. No tere tulemast täiskasvanu maailm. Elus on KÕIK teostatav ja üle elatav, minu jaoks on lihtsalt kõige kõige raskem osata lahti lasta, sest kõik mis ma teen ja mõtlen ja endast annan, sellele eelneb sügav kiindumus ja hoolimine. Aga olgu, panen selle pisaravabriku nüüd kinni ja ütlen, et kõik peabki muutuma, elu on selline ja parem leppida kui end lolliks nutta. Head teed, Sõber!