Jun. 20, 2017

Bimbod palun laske elada

Eile leidis aset üks ebameeldiv vahejuhtum, mis mind seda teksti siia praegu kirjutama ajendas. Ma olen selline leebe inimene, otsekohene ja kohati järsk, kuid tardun, kui kellelgi midagi öelda on. Mul puudub see niiöelda "paks nahk" mis takistaks kõike negatiivset enese sisse võtmast. Seega oma teatava jälje see eile vahejuhtum tekitas ning tegelikult ei saa selline haavatav olemus enam jätkuda.

Eks ikka vahetevahel tuleb ette olukordi, kus lähevad sõnad veidi karmimaks ja hääletoon valjemaks. Koduses keskkonnas on see selline...teistmoodi, need ette juhtuvad vaidlused ja enese kehtestamine ning moe pärast ukse veidi kõvemini kinni panemine. Sellisel juhul on tegemist ikkagi oma inimesega, keda sa tunned ja kelle käekirja juba natukene ette aimata oskad. Tänaval on see asi võõra persooniga teisiti. Siis ma nii kõva hai ei ole, kuid ma jätan üldiselt sellised asjad meelde.

Eilses vahejuhtumis oli muidugi kaks poolt. Ma tunnistasin oma osa süüd, kuid õigustust selle võõra käitumises polnud sellegi poolest. Ühesõnaga. Mäletate kui meil auto rikki läks? Ja tegin üle võlli emotsioonide puhangu ühe remondikoha halva teeninduse vastu. Muidugi polnud viisakas kedagi otseselt idioodiks või tropiks nimetada, kuid veider on see, et see inimene tundis end ära, või noh, see remondikoht tundis end ära ning puudutatuna tundis end üks sealne töötaja, kelle pihta ükski mu lause ei käinudki. Igatahes käis minu meeleavaldus talle vastu kusemist ja somehow ma nagu saan sellest ka aru et miks. Aga veider on see, et absoluutselt ei saada aru, et sellisest tagasisidest tuleb midagi õppida, mitte südamesse võtta ja suvalisel hetkel tulla minuga MINU autos õiendama. Olukord nägi välja nii, et ma istusin Noraga kõrvalistmel ning ootasin Alarit, ja see inimene tegi ukse lahti ja lihtsalt hakkas paugutama, minu autos, suvalisel hetkel. Nagu, what? Ma olin selles olukorras kaotaja juba alguses, sest mina täiskasvanud mehe ees mingit kaitset ei oma. Küll aga kaitsesin ma oma seisukohta, et MINU blogis kirjutangi ma täpselt seda mida MINA tahan ja mida MINA arvan. See on minu ja Alari elu blogi, mis kajastab igapäevaseid toimetusi ning ettejuhtumisi ja kel on hirm sattuda negatiivse noodi alla, see ei tohi end üldse näole andagi? Ma isegi ei tea miks ta mu blogi loeb?? Nüüd on vähemalt võrdluse mõttes põhjus teha CarStopist saadud suurepärase teeninduse kohta üks väga positiivne postitus.

Teeb sama välja, kui ma hakkaksin mingit toodet siin tutvustama ning tootja ei suudaks vastu võtta negatiivset kriitikat, mis on võimalik tekkima. Kõigile ei saagi pakutav teenus/toode/misiganes meeldida ning sellega tuleb harjuda. Sellest olukorrast on õppida vaid nii palju, et nad õpivad oma teenust paremini pakkuma ja mina õpin viisakamalt enda pahameelt väljendama ( sealjuures jättes põhimõtte siiski omale kohale). See eilne olukord oli nii sürr. Ma arvasin et selline käitumine enam sellises vanuses ei eksisteeri, et täiskasvanud mees tuleb võõrast naist sõimama ja bitchiks-ennasttäis-isekaks nimetama, võõras autos. Mainin veel kord, et nimeliselt ei olnud midagi välja toodud ning see, et end ära tundsid (ja sa olid ilmselgelt ainus kes tundis), näitab kui ebakindel sa tegelikult selles kõiges oled. Nii palju oli sellest sõnelusest kasu, et oma postituse tegin ma viisakamaks, kuid KOHT kui selline on ja jääb selliseks nagu mina oma arvamusena ka kirja panin, sest minu arvamus on siiski minu arvamus, teistele kõigile võib meeldida, see ei tähenda et mulle peab meeldima. See vahejuhtum tegi selle kõik lihtsalt veel tobedamaks. 

Kuidas teil lood on sarnaste ettejuhtuvate olukordadega, kus kriitika alla sattunu järsku laivi tuleb ja õiendama hakkab?