Nov. 13, 2017

Sooviksin kogu südamest osata aega maha võtta

See on nagu karussell. Ei jää ega jää seisma. Muudkui kulgeb edasi oma häbematul moel, kordagi küsimata, kas ma üldse tahan selle vooluga kaasa minna. Tahaks astuda maha, toetuda omal jalal ja minna omas tempos, kuid ei saa, sest hoog on liialt suur. Ma kartsin juba lasteaias karusselle, nüüd on kogu mu elu selline, meie kõigi- täiskasvanute.

Ma tahan toetuda omal jalal, ma tahan minna omas tempos, ma tahan teha asju omal moel, ma tahan mõelda omi mõtteid, ma tahan öelda ja teha mida Mina tahan, mitte seda mida ma "pean". Minus möllab täna üks trotsi täis laps, kes ajab jonni ja lööb hambad risti kõige ees, mida peab ning mida sugugi ei taha.

Hetkel rase olles mulle ühest küljest meeldib, et aeg tormab, sest see toob justkui kiiremini meie ilmaime minu kätele. Ma ootan teda nii väga, ootan ja igatsen kedagi, keda vaid ekraani vahendusel näinud olen. Meie väike laps, meie võitleja, meie suur armastus, meie elu ilusaim aare.

Kõigest muust, mis tähendab kohustusi, ajast kinni pidamist, mingit idiootset graafikut ja plaanimist, kohaloleku nõuet, mis nõuab teatud tegevuste sooritamist ja ettenäitamist, mis nõuab "ära tegemist"...see on vastik. See trots mu sees on nii üüratu, et ma imestan, et keegi täna minu solvangute osaks pole saanud.

Ma olen väsinud. Mitte elust endast, mis kui karussell ringi uhab, vaid kõigest muust.

Ma olen väsinud muretsemast maja valmimise ja raha asjade pärast. Ma olen väsinud lappimast kellegi vahelisi suhteid, mis isegi minusse ei puutu, kuid mida ma olen sunnitud lahendama, sest inimesed ise ei suuda omavahel suhelda. Omal veidral moel ma sattusin kahe vahele mingiks paarinõustajaks ja ma tahan sellest nüüd ära, sest ma pole sotsiaalabi. Ma olen väsinud kuulamast patsientide muresid ja viha arstide suhtes, et nood teevad "sitta tööd". Ma olen väsinud õigustamast tervishoiusüsteemi, sest mina olen seal üks vähim rolli mängiv lüli, ma lihtsalt teen oma igapäevast tööd, aga seda siiski ei lasta mul teha. Loomulikult ma nõustan ja aitan võimalikult palju. Ühel hetkel tahaks, et keegi poetaks ka "aitäh" selle peale.

Ma olen väsinud oma tööst. Ma armastasin oma tööd, isegi väga. Tänaseks on sellest saanud minu jaoks midagi, mida ma teen, et normaalne emapalk oleks. That's it. Aga ma ei ole sedasorti inimene iial olnud, kes teeks oma tööd lihtsalt raha nimel, ikka seetõttu et meeldib. Keegi kuskil peale uuringut võttis minu südame kaasa, mis põksus enmg uuringute poole. See tuleb tagasi, kui tuleb tagasi Rootsist mu lemmik eeskuju, minu lemmik õpetaja ja lemmik kolleeg, minu sõber, ma loodan.

Mu elu on võrratu. Mul on imehea mees, mul on päris oma kodu, mul on koer ja kass- mul on pere. Mul on imelised vanemad ja vend, ma olen lapseootel ja mul on töö, mida paljud öelda ei saa. Mul on riided seljas ja kõht täis, mul on auto tagumiku all ja mul on minu sõbrad. Jah, mu elu ongi absoluutselt nii ilus, aga vot ikka ei ole rahul. Ma olen tõesti väsinud, kõigest muust mis seda nimekirja ei puuduta.

Ma tahan siit karussellilt maha. Isegi magada ma ei taha, ma tahaks lihtsalt kuskil olla, vaikuses, Alari kaisus, koer varbaid soojendamas, kass kõrval nurrumas, väike tibu kõhus ringi sahmimas, kordagi mõtlemata mis on kell, mis päev täna on, kas me jõuame selle või tolle asja tehtud, mis kellani pood lahti on, mis me õhtuks süüa teeme, mis me talle sünnipäevaks kingime, palju autoremont maksma läheb, millal magamistuba valmis saab. 

Ma tahaksin, sooviksin kogu südamest, osata aega maha võtta.