Nov. 20, 2017

Maailm on nii nagu alati. Me näeme seda lihtsalt teistmoodi.

Kuskilt tuleb see hääl mis ütleb, et nüüd on õige aeg. Ise teadmata, aru saamata, fakti adumata juhtub meiega siin elus tegelikult äraütlemata imelisi asju. Pinguta nii kuis jaksad, pursi edasi kasvõi veri nahavahelt väljas, elu teeb sellest olenemata omad korrektuurid ning toob lahendused lauale just hetkel, mil seda kõige vähem ootame.

Mu sõber ütles ( korduvalt), et kui sa midagi nii väga- kogu südamest- soovid ja ihaldad, seda raskem on sul seda saada. Ütles, et sellised soovijad peavad ära käima täiesti põhjas, surma maitse suus, kuniks siis üks hetk asjad lihtsalt hakkavad edenema, omasoodu kulgema. Tänasel päeval võin ma öelda, et tal oli õigus.

Ma muretsesin lapse saamise pärast, mul oli pidevalt nutt kurgus ja ma kartsin mõnel hetkel, et see ei juhtugi mitte kunagi, et mina ei saagi emaks, et see üks asi millega naine võiks hakkama saada- et just seda mina ei suuda. Ma tundsin end täiesti läbi kukkununa. Mind ohjasid depressioon ja masendus vaheldumisi hullumeelse naermise ning sooviga lihtsalt minema kõndida oma soovidest ja unistustest. Selle teemaga viis elu mind lõpuks sinna punkti, kus ainus mida ma veel teha suutsin, oli loobuda. Ma olin selleks hetkeks elu ja kogu meditsiiniliste diagnooside, probleemide ning ravi poolt täiesti jalutuks pekstud ja see viimane piisk, mis minus veel soovis saada emaks, oli kadunud.

Ja siis see juhtus. Hetkel mil ma loobusin, hakkas minus kasvama uus elu. Kõik muutus.

Ma pole oma elus iial nii palju muretsenud, kartnud, olnud hirmul ning armastanud kui praegu. Ma arvasin eelnevat muret olema see tõeline maailmasuurune murekoorem, kuid ei. See mure, mis praegu valdab mu südant ja meelt on klass omaette. See meeletu suur hoolivustunne, armastus, igatsus ja ootus, kartused ja põnevus käsikäes- mõistus ei võta omaks. Kui palju võib kõike tunda kellegi vastu, keda sa pole isegi veel oma kätel hoidnud? Kuidas- kuidas ometi see loodus nii toimib? Mul on kohati tunne, et mu süda tahab katki minna kogu sellest tundepilvest (ja ilmselt hormoonidest?), mis mind valdab. Ma olen nii õnnelik ja nii mures samaaegselt, et ma ei tea täpselt kuidas olla, istuda, astuda.

Meie elu muutus täielikult hetkel, kui me tema olemasolust teada saime. Veel paremaks.

Kogu selle valede valikute virna otsast alla vaadates näen ma nüüd, et olen siin elus teinud ka midagi õigesti. Ma valisin omale mehe, kes austab ja armastab mind rohkem, kui ma ette kujutada suudan. Ma valisin omale abikaasa, kellega me loome kindlat abielu ning ühist kodu. Ma valisin oma lapsele ideaalse isa, kes armastab teda tingimusteta, alati, igavesti.

Ja mina neid täpselt samuti.