Dec. 21, 2017

See miski, mis hoiab meid elusana

Elu? Mis see on? Argipäev? Pere? Töö? Kindlasti, kuid kas midagi veel? Ikka ja jälle leian end mõtetelt, et mille nimel? Või kelle nimel? Ma elan oma elu täpselt nii, et ma oleksin üheskoos teistega õnnelik.

Kuid ma tean väga hästi, mis tähendab elada õnnetult- see ei olnud elamine, see oli lihtsalt mitte suremine. Minu valu ja äng ja valed valikud mineviku nime all on mind juhatanud tänasesse päeva, kus ma võin käsi rinnal öelda, et ma olen teinud siin elus õiged valikud ning võin kasvõi karjuda, et ma olen tõesti, kogu südamest, kogu hingest nii kuradi õnnelik.

Mõned lugejatest teavad minu teistlaadi pilti- see kes oli pidudel alati suure naeru ja naljaga, võttis õhtust nii palju kui välja pigistada andis, kes jõudis varahommikuti kui kännuämblik ühikasse ja kes arvas, et vot SEE on alles elu! Nii ma elasingi kooli ja töö kõrvalt, sest nii oli hästi. Ja siis on mõned teised lugejad, kes teavad teistlaadi pilti- see kes oli pidude järgselt depressioonis, nuttis ja mattis oma tundeid mõttetu suhte alla, kuis polnud muud kui harjumus ja alavääristamine.

Ja siis tuli Alar.

Ma ei ütle ilustades, grammigi liialdades, et tema päästis minu elu kõige siiramas mõttes. Sest see, mis moodi enne oli "okei", näitas tema mulle, et ei ole okei. Näitas mulle, et saab elada teisiti, saab tunda teisiti, saab mõelda hoopis teisiti, saab suhtuda teisiti, saab olla teine. Tegelikult näitas Alar mulle, mis tähendab olla päris mina ise. See kes ma olen tänaseks, see olengi mina. 

Siin elus ei ole piisavalt palju sõnu kiitmaks teda ja tema käitumist ning suhtumist minusse. Ta ei poputa ega uputa mind tähtpäevadel lillekimpude alla. Ta paneb iga päev mind tundma õnnelikuna. Ta oskab seda, omal moel, oma salapärasel moel. Ta annab mulle endast kõik ja annaks rohkemgi veel, kui vaid saaks. Ma hindan teda lõputult, ka nendel hetkedel, kui ma oma rasedahormoonidega end välja vihastan ja teda tossudega loopima kukun.

Ma töötan haiglas. Seltskond on värvikirev. Nii palju kui on nägusi, on ka tegusi. Mul ei ole õigust selekteerida inimesi rühma "normaalsed" ja "ebanormaalsed", mul ei ole õigus olla ühega viisakas ja teisega emmi mängida. Mul ei ole õigust kedagi eelistada või välistada. Nad kõik on minu jaoks üks. Viimased nädalad on minuni toonud inimesi, kes on ajendanud mind mõtlema sellele, kui hästi või halvasti minu enda elus asjad on. Minu suur kummardus nende ees, kes astuvad võõrasse kabinetti ning vestlusesse täiesti võõra inimesega, jagades oma mõtteid ja tundeid...nad on nii hädas, nii ummikus- ja ainus mis ma teha saan on mõista. Sest ma mõistangi...ja soovin et nad võidaks täpselt samuti nagu võitsin mina.

Argipäeva mured ei saa morjendada, kui mul on selline abikaasa nagu seda on Alar, kui mul on selline kodu nagu me üheskoos oleme loonud, kui minus on kasvamas niivõrd palju oodatud laps, kuidas ma olen morn, kui mul on südames täielik rahu teades, et juhtugu mis tahes, meie lapsel saab olema parim isa. Ma olen alati soovinud, et emaks saades laps mitte ainult ei tunneks seda, kui palju mina teda armastan, vaid et ta näeks ja tunneks, kui palju tema isa mind armastab. 

Ega ma muud ei tahtnudki öelda, kui vaid seda, et hoidke ja hinnake teineteist.