Jan. 3, 2018

Kui põrgust saab argipäev

Kulutad oma aja teise võimaluse ootamisele, selle asemel, et minna täna oma unistuste kannul parema homse poole. Loodad, et keegi teine tuleb ja päästab su sellest katkisest elust, justkui peaks kellelegi teisele sinu elu olema tähtsam, kui sulle enesele. Miks?

Alati leidub põhjus miks tunda end kehvemana kui kõik teised su ümber. Ikka ja jälle oled saamatum, õnnetum, vaesem, inetum, paksem, rumalam, kohmakam jne. Ja päeva lõpus loodad sa ikka, et tuleb keegi, kes täidab su enesehaletsuse haavad magusa jutuga sellest, kuivõrd parim sa kõiges oled. Paraku ainus kes seda ei usu, oled sina ise ning ainus, kelle arvamus sulle tõeliselt korda läheb, oled sina ise. Miks sa teed endale nii?

Nii väsinud tänasest päevast? Ikka ja jälle juhtub mingi pask, mille sees pead õhus hoida ei suuda, ikka ja jälle süüdistades kõiki teisi enda ümber, kuigi tegelikult ainus, kes sind sinna loppa kisub, oled sina ise oma olematu eneseväärikusega. Mis see tänane päev siis kehvem või parem on kui eilne? 

Haarad külmikust portsu nänni oma taldrikule, pokaali veini ja maandud oma haletsust täis suhtumisega diivanipadjale. Võib-olla ehk nutad keretäie ja tood pudeli lähemale. Uputad oma emotsioonid selle sama saatanast vedeliku varna ja tunned end selles rollis justkui võitjana? Oh ei, kaotad kordi ja kordi uuesti. Loodad leida rahu- kuidas? Mitte miski ega keegi ei suuda tuua sinu enese sisse rahulolu, ainult sina ise. Millal sa ometi mõistad. Ja nii sa jätkad.

Eneseväärikus? Kus see on, kui su purjus mees sulle käe külge uhab? Kus on su eneseväärikus, kui neelad alla kõik mis ette söödetakse, kordagi küsimata, mida see sinu endaga teeb? Laod facebooki ja instagrami avarustesse visiooni endast kui kahe jalaga maapeal olevast õnnelikust hingest. Sa oled katki kui kurat ja ikka väidad, et kõik on hästi. Küsi endalt- millal viimati kõik oli tõesti päris hästi. Ma näen sinus hetkel vaid saamatut, kes laseb ühel tõpralt võtta oma elu ja selle hind vaid seetõttu, et sul on hirm. Mul oleks ka.

Aga sa pead seisma oma lapse eest.

Ühiskond on pungil peredest, kus käehoop on kerge tulema. Küll ja veel on peresid, kus lapsed tulevad koolist koju hirmus, sest see kuidas õhtu kulgeb, on alati sügav müsteerium. Need lapsed, keda sa narrid koolisööklas pelgalt seetõttu, et tema otsustab toiduga mängimise asemel seda reaalselt ka süüa, need lapsed söövad seal samas sööklas ehk oma päeva esimest ja viimast pala. No kurat tee ometi silmad lahti. Need lapsed, kes kaitsevad oma väiksemat pereliiget ihuga, lootes, et kui üks saab peksa, jätab ehk teise puutumata...see on põrgu. Mina ei tea, mida tähendab perevägivald. Aga ma tunnen sind ja ma olen näinud paljusid. 

Ma näen mida teeb perevägivald ühe noore naisega, kui ta tuleb uuringukabinetti. Ma olen näinud kehahoiakut, hirmu silmades, valu ja teadmatust, mõistmatust. Ma kuulen neid lugusid ja ma suren seest- mida TEMA veel tunneb, küsin ma endalt. Ma olen näinud mitut last ja tunnen neist mõnda, kes on saanud küll ja veel klohmida lihtsalt selle pärast, et nad olemas on. Ja ma tunnen oma isa. Oma maailma parimat isa, keda saadab iga päev teadmine, et tema isa oli tõbras ja keda saadab teadmine, et tema ema ei suutnud teda ega tema nooremat venda kaitsta. Ma tunnen oma sõbrannat, kelle mees käib päevast päeva mööda teisi sänge ning koju naastes pakub naisele helluse asemel vaid rusikaid.

See pole elamine, see on mitte suremine.

Mul on alati, ALATI põhjust öelda südamest aitäh Alarile, kes hoiab mind nagu sitta pilpa peal- iga päev. Ma sulen igal õhtul tema kaisus silmad teades, et ma olen hoitud. Ma ütlen endamisi igal õhtul talle aitäh.