May. 10, 2018

Need paganama inimsuhted

Inimsuhted. Ohhhh. Mis ma oskan öelda? Mida vanemaks, seda keerulisemaks? Võimalik, kuid eks see oleneb nüüd suuresti iseendast. Minu jaoks on igatahes suhted saanud raseduse aeg täiesti uue kuue.

Ma olen muutunud kannapöördega julgemaks. Ma võin tunduda halb inimene, kui ütlen, et jätsingi oma elust päeva pealt välja inimesed, kelle kohalolek oli varasemaltki üks väga suur küsimärk. Tänaseks võin öelda, et alates sellest päevast me polegi kordagi suhelnud. Milleks end raisata? Ma teadsin, et rasedus muudab mind ja minu põhimõtteid, muudab minu suhtumist ja muudab minu suhtlemist inimestega, ma teadsin, et mind ootab ees pere-elu ja täpselt sellest ma olingi kogu aeg ju unistanud. Inimesed, kellega käia joomas ja klubides trippimas...nende jaoks ei olnud minu (meie) elus enam kohta. Nemad elavad seda elu edasi, mina tahtsin siin elus midagi enamat ja sain ka.

Ma tegin väga konkreetselt selgeks enda jaoks, kes või mis on sõber. Tänaseks võin ma öelda, et minu parim sõber on Alar ning peale tema on mul veel kaks väga head sõpra, kelle kohalolek, tugi, nõu ja jõud on alati- ALATI- aktuaalsel kohal. Ja rohkemat ma ei vajagi. Ma olen selle selguse üle tohutult õnnelik. Samuti teeb see otsus minust kordades parema sõbra, sest ma saan olla täiel rindel olemas ka vastu. 

Perekond. Ma olen üks õnnelik inimene, sest mul on justkui kolm perekonda- pere kus ma kasvasin, pere kus Alar kasvas ning pere, mida mina ja Alar ise loome. Meie beebiuudiseid ootasid kõik kolm komplekti perekondi, eelkõige meie ise. Kuid ka siin osas on näha radikaalseid erinevusi. Üks vanaema tahab tunda tibu lõhna, lugeda üle kõik kümme sõrme ja varvast, kes on valmis viskama oma reha ja labida kus see ja teine ning tulema, kui mul on mure. Teine vanaema tahab uhkelt mööda küla vankriga sõita, et näidata teistele, et on nüüd vanaema. Üks murekoht on veel, mille saab kokku võtta lihtsa ja loogilise lausega- asjade eest armastust ei osteta! Sellega on kõik öeldud. Ma armastan lõputult kõiki mõlemapoolse perekonna liikmeid, mõned neist on lihtsalt rohkemat andnud kui teised. Mis moodi? Kohalolekuga.

Mul on hea meel, et oleme vennaga lähedased. Ta on igas mõttes minu kindlus oma konkreetsuse ja otsekohesusega ning tema naine on olnud samuti üks suur tugipunkt. Tema puhul on see ootuse ärevus kuidagi nii siiras ja soe. Ja mu vend...saab onuks. Uskumatu, no kes oleks osanud arvata :D 

Number üks tugi on Alar. Ta on olnud alati väga toetav. Praegu on see eriti eriliselt näha. Ta vaatab mind teisiti, hoiab ja armastab mind teisiti. Palju tugevamalt. Ja mina teda ka. See on üks väga suur muutus, mida meie elu praegu läbi teeb ja õige pea veel lisaks läbi tegemas on. See on nii põnev. Vahel on ikka hirm teineteist kaotada, kui väike boss preili majja tuleb. Aga see on vaid hirm. 

Palju olen suhtlema hakanud kohe emaks saavate või juba emaks olevate naistega. Me suudame samastuda ja noh, olgem ausad, jututeemat on palju. Ootusaeg, sünnitus, lapse kasvatamine jne. See on väga tore, sest päris tihti kipub ette tulema igasugu küsimusi, millele keegi neist ikka oskab vastata. Samuti annab see aimu, mis värk kõik ees veel ootamas on. Läbi blogi on mulle viimasel ajal palju kirjutanud ka niiöelda võõraid naisi, kes jälgivad meie teekonna kulgemist ning on sellest enese jaoks leidnud tuge ja motivatsiooni, kes tunnevad rõõmu meie saavutuse üle ja ei pelga seda mulle ka kirjutada. 

Sai üks laialivalguv postitus, kuid need mõtted tiirlesid paar päeva mu peas ja kasvõi enese jaoks oli mul tarvis need mõtted endast välja saada.